Friday, November 20, 2009

ma luban homseks päevaks ee üks
kaks
kolm

postitust vähemalt

üks luksuse kohta ja paar tsitaadi mu lemmikmoesõnamehelt

üks oma fotoshuudi kohta mis ilmselt siiski valmis tänu liisale

ja üks selle kohta miks peab endast häst arvama muahahaha egooooooo


ma täna kahjuks tõesti ei jõua. peab vast pühendama veits aega asjadele ja isenedale ja enda kaaslasele ja üks õhtu lihtsalt olla ja mitte välja minna ja mitte kuhugi kiirustada ja korraks puhata rõvedast ilmast ja rohketest courseworkidest. eks me selliste hetkede nimel elamegi ju, või ei?

Hommikust sõin ma täna Indias või kuskil Araabias(loe:taas terminal 3!) ning kõik kuus Finnairi stjuardessi(ma pole kindel mis on selle sõna õige spelling) olid blondid. Ja mu kõrval istuas Soomlased õllakõhtudega. Ja üleüldise vaatsluse tulemusena valisin ma välja soomlaste lemmik riideeseme. Ma mõtlesin et siuksed asjad on välja surnud. vähemalt massidest. 90ndate algusest pärit teksapüksid(no või mingist ajast kui need samad mehed olid kõhnad v kõhnemad) mis on kulunud koledalt, mis on vägaväga kõrge värvliga, neile ilmselgelt liiga kitsad(sest aastatega kilod juurde tulnud ja nad pole enam 29) ja õllekõht ripub üle ja (okei sorri selle rea eest mis nüüd tuleb) tagumikult on niiiiiiiiii kitsas et teksad pmst *****vahel. abua. palun visake need asjad ära!!!!

kaamera jätsin ilmselgelt inglismaale, kuigi miljon projekti käsil. ja ilmselgelt enamus inimesi kellelt ma kaamera tavaolukorras laenaks on selle garantiiremonti viinud või on linnast väljas kaameraga. God bless ponyarts. ausalt ka. liisa ilmselt päästis enamtki kui mu elu, pigem nagu mu courseworki.

emt otsustab teha hardcore näkkupanemist ja telefoni sim ei taha funktsioneerida. ja läptopp on ikka inglismal paranduses ja kohekohe ilmselt tellin endale ära macbook pro mis saabub mu juurde kohe kui londonisse tagasi jõuan.
vana armas kallis lauarvuti toob mõnusa nostalgia peale ja niiii hea vaadata igast vanu pilte ja asju. hehe musimusi






ja ai kui hea on kodus olla. lihtsalt kodus. olla. kallitega. aiiai kui hea!

Friday, November 13, 2009

usun

cartoon network
vist raisku läinud
hommikud
pimesi uskusin et muudan

sind

olen sinu powerpuff
blossom?
kes iganes sa tahad
usun

pimesi usun et
hoides mind
usud
et su käte vahel on
taevas
äkki siis sa ei
tahaks
kunagi lahti

lasta
usun


no god bless aita kivi kelle influence'ga see kirjutis siin ilmselgelt on

Mizkuuzi

Musirullid ja kallipallid ( ahahaha kui cheeeeeese)
suured vabandused mittetiheda blogipidamise eest, kuid uskuge mind..minu valu on ilmselt veel suuremgi, SEST minu kallis arvuti ei ole veel ellu ärganud ning seda mitmel põhjusel. Nimelt UK's on nt kogu post otsustanud streikima hakata, niiet kõik saadetised jõuavad mingi 2 nädala pärast või lähvad üldse kaduma. Ja et ma saaks kasvõi mõnegi faili võii courseworki enda arvutist kätte, läheb mul vaja paari resotre cd'd kodust, mille mulle mu pere tegelikult panigi posti juba eelmine laup..aga nagu näete, ei ole see kohale jõudnud! Ilus.
Praeguse hetke ja viimase postituse vahepeal polegi väga midagi juhtunud. Olen reaalselt workinud my ass off oma projektidega ning vahepeal otsutanud et noniii..aitab naljast, suvi on läbi( :D päris pika juhtmega olen) on aeg õppima hakata. Eelmise nädala istusingi reaalselt terve õhtu, vahest poole ööni, ja kirjtuasin esseesid tagantjärgi ära. Ilmselt viimase nelja päeva toodang on olnud üle 11 000 sõna. Oi kui uhke ma olen! Aga ilmselt mul hakkab kogu see värk ära kammima..võino kellel ei hakkaks? Üritage ise olla väga mõistlik kui üritate teha kokkuvõtet laste pornograafia teemaliselt(???) essel ja kell on 4 hommikul? Või siis erinevad esseed kunstine kolme maali põhjal on ka väga toredad. Ma ei tea kas asi on minus, või mis..aga minu jaoks ei ole maailma loomulikum asi kirjutada 10 lk väikses arvuti kirjas eeeee ühest pildist ja miks see pilt on nii tehtud ja mis värvid tähendavad ja varjud ja tekstuur jnejne..eriti kui ma seda pilti olen näinud aint google kaudu:D haha..okei. Aga ma olen hakkama saanud ja mis veel parem..isegi väga palju kiita ja asi edeneb!
Eelmine nv veetsin oma valge koeraga( loe: Marietta ehk Mannu) tema uues kodus. Tundub et ta on ennast ilusti sisse seadnud ja naudib seda mida ta teeb ja õpib. See ongi peamine vast. Minu jaoks on peamine see et ta on nüüd siin..veits lähemal kui muidu:D Ja et see mis meie sõprus oli mitmeid aastaid tagasi..ta pole absoluutselt muutnud. Mannu on ikka minuuuuuuuu mannnu. Ja no nii me sõimegi ja jõime klaasikese veini ja vaatasime aknast välja ja vaatasime lakke ja põrandale ja käisime ilustulestiku vaatamas ja jalutasime koju ja mõtlesime et noh mõnus, saab vara magama. Aga lõpuks rääkisimegi end lihtsalt magama..viimast korda kella vaadates oli kell mingi neli? Ja hommikul tegi mann mulle putru ja sõime musta leiba. :D mis oli marietta flatmatele eestist kohvriga eelmine päev saabunud. Mmm musta leiva võlu:D:D
nädala algus oli suht regular ehk siis iga päev sadas vihma ja tuul on umbes selline et astud uksest välja vihmavarjuga ja siis on 50:50 kas lendad vihmavarjuga minema või ei lenda..kui veab ja ei lenda siis on järjekordne 50:50 kas vihmavari murdub pooleks või ei murdu. Mul tavaliselt murdub
Neljapäeval ehk siis eile..ärkasin ülesse vaatasin lakke, kuulsin vihma vastu akent peksmas ja otsustasin et voodist ma end välja ei suuda ajada,rääkimata siis hommikusöögi söömisest. Lohistasin end esimesse nö tundi ja avastasin et ei..nii asjad ei lähe. Paar kõnet mariettale ja kell 11 olin tal juba ukse taga..fuck school hahaha
tegime pilte asjadest ja üksteisest ja inimestest ja ilm oli päris khuul ja kihvt. Kuna hommikusöök jäi vahele siis mul oli kõht tühi( tegelt ta on alati tühi:D vähemalt kui jutt käib heast toidust) niiet läksime old street'i kõrval asuvasse The Breakfast Clubi..kus saab hommikusööki 24/7 ning kõike mida hing ihaldab. Jõime ilmselt parimat kohvi, mida oleme inglismaal viimasel ajal saanud, seal ja mina õgisin oma harshbrownse ja muud GURMEEinglisehommikusööki:D
kella kahest oli mul kohtumine St.Martins(euroopa top1 kunstikool)'is ehk siis jätsin marietta omapead ja läksin sinna Alarna'ga. Vaatasime ringi ja rääkisime juttu õpilastega, kohtusin õppejõududega ja näitasin paari enda sketchbooki. Tagasiside oli hea, isegi vb liiga. Kuid nüüd ongi asi nii et kumb on siis minu nr 1 valik..st martins või college of fashion? Nad kuuluvad inglismaa kunstkooli levelite suhtes samale tasemele ja kui aus olla siis tunnen ennast LCF's palju paremini..võibolla asi on selles et ma seal rohkem käinud ja inimesed juba omamad jne? Või ei? Või äkki ma tahan st martinsit ainult selle pärast et see on ju SEE st.martins? See kuhu ükski eestlane pole niisama saanud(va magister) et tahaks kõigile ära panna..tahaks olla THE ONE. Inimesed kes tunnevad mind teavad kui võistlushimuline ma olen. Niiet ma ei tea. Ma olen segaduses ja ei teagi kuhu oma otsuste ja muredega pöörduda. Mis teie arvata, mis oleks parim mullle? Või mis oleks teie enda isiklik valik sellises olukorras?
Pärast seda väikene shopintour Westfield'sis( kes ei tea..siis THE SHOPPING CENTER londonis. Avas uksed eelmine ee oktoober? Ning esimese nvga külastas seda üle miljoni inimese:D how wicked is that:D õnneks või kahjuks olin minagi selle numbri seas siis ja jätsin oma südame sinna:D niiet kallikesed..kui tulete londonisse siis oxford st ja muud naljad võite ära unustada..vahemaad on suured, vihma sajab ja külm on ka. Minge westfieldsi, sest seal on KÕIK poed mida te londonis vb tahaksite näha..nende all ma mõtlen seda commertsvärki...igas hinnaklassis jne..ning saab rahus shopata:)) ja siis marietta juurde tagasi. Mannu oli mulle muidugi ema mänginud ja süüa teinud ja toitis ja jootis mind ja siis silitasime ja ravisime marietta macbooki(sel kohal ma pikemalt ei peatuks, et MÕNEL piinlik ei oleks :D)
nädalavahetusel sõidan Bournebouthi AD'le külla vist ja vaatama üle degree course mis nemad seal pakuvad ja uurima elu ja olu. Wish me luck
eestit ründan juba järgmine reede, et ...( väga piinlik põhjus) juuksurisse minna:D nagu londonis ei oleks ühtegi juuksurit!!! ja veidi kodu nautida ja siis esmaspäeval lendan tagasi siia:)
kisses
all i am, im yours
R


ahja..vabandan pildivaese postituse pärast. panin rotti J-E arvuti ja kardan suures hirmus pilte siia salvestada:D


ahja2..mu screen printingu teksad ja muud esemed (paar tsärki jne) koguvad tasapisi feimi siin..tsärke olen mitu tükki sõnaotsesmõttes seljast müünud ja päris mitu tellimust on tulnud.teksadest nt randomly üks LCF moedisaini ja product designi tudeng tahtis projekti teha, või neid oma uurimustöös kasutada´, kui nägi mind liverpool st'l nendega..tegi pilti ja oli väga sweet:) life's good;)

Tuesday, November 10, 2009




keegi vist kunagi ütles et lihtsuses peitub ilu
mingit super stoorit ei olegi
ja mingit megalahedust te ka ei kuule
pildid on A.B jaoks, tema coursework on portreed ja eks ta harjutab ja õpib ja harjutab ja õpib jha kasutab minu nägu oma väikesteks sketchideks

musid
R

Monday, November 9, 2009

Ma meenutan su väljamõeldud maitset/ Tunde küsimus

Kõige valusam on reeta
iseenda unistusi
Miski muu
pole nii kaitsetu
keegi teine
nii kergesti haavatav
kui need varjukujud
mida me loome
oma enesearmastuse
pimedal paistel

Aita Kivi

Aita Kivi „ Tunde Küsimus“ on olnud minu nr1 öökapi raamat sellest ajast kui ma olin 13. Kannan seda kaasas endaga kuhuiganes ma ei koli või kuhuiganes ma ei reisi. Naljakas on selle kõige juures see, et see raamat ei kuulu isegi mulle. See on mu kunagise parima sõbranna Maria-Elizabethi ema raamat, mille omal ajal laenasin. Ma muidu ausalt ei jäta asju enda kätte, ma tegelikult ei laenagi asju..kuidagi ebameeldiv tundub mulle kogu see värk. Igaljuhul raamat kuulub ta emale ning on minu käes olnud aastaid ja aastaid. Ja ta on väga heas seisus siiani. Ja ma olen iga luuletuse läbi lugenud vähemalt 150 korda. Ja nad kõik on mul peas. Ja ometi loen ma neid üle ühe õhtu enne magama minekut või ja põnev on see, et pärast kõiki neid aastaid avastan ma uusi tähendusi aita kivi luuleridades. Ülevalpool olev luuletus oli esimene mis mulle omal ajal silma jäi..ilmselt seetõttu sest teised olid liiga keerulised, liiga intiimsed võibolla et seda siis mõista. Igaljuhul on iga rida puhas kuld. Veidi tziisi on aga ilus ka. Lugemist teile


ära mõõda mind
oma unistuste
ja mälestustega
lase mul olla
mina ise

võrreldamatu
ka võrratuna
kordumatu
ka korratuna

saladuslik isegi siis
kui ma kirjeldan sulle
oma unistusi
ja mälestusi




nägin unes, et lepin
leban paljana paekivitrepil
ussina lumes
lookleb must
juuksekahl
sina naerad seal üleval
priiskad
ühe puuvilja mullegi viskad
üle mu murtud küünte
voolab valus
granaatõunamahl



kasvan
tavaline taim
kõnnitee ääres
ja sina oled
pikk
värvimata tara

pilves ilmaga
ei saa sellest
nii aru
aga selgetel päevadel
sõltub üleni sinust
millal olen valguses
millal varjus

nii parajate vahedega
lased mu ligi
elustavat kuuma
ja leevendavat jahedust
et ma ei teagi
kumma pärast neist
ma sind rohkem
armastan




Ja aimates
su ääretuse ääri
ka minul hakkab
pikkamööda soe

Kuum

piki kukalt
käsivarsi
sääri
erk kuma höögub
läbi iga koe

kui iidse küsimuse
oodatuimat vastust
mil kauge koidu
verevärvi toon
su imekerget
labipaistvat raskust
su lõhna
ja su hingamist
ma joon

Saturday, November 7, 2009

mu arvuti kõvaketas crashis ja siis ta otsustas mitte pass'ida kõvaketta testi ja nüüd saadetakse ta teise uk otsa parandusse. ma tegelikult arvan et seda ei paranda enam miski, aga pilte ja faile ja muusikat loodaks ma sealt küll kätte saada. kuid seni ma leian taga kõike ilusat mida see arvuti endas peitis ja loodan parimat. samuti läksid kaduma postitused teemadel minu hetke moearmastused ja bodysuited ja kootud pintsakud jne jne. kuidokei. ma üritan nad uuesti kirja saada. seni teile palju mõnusaid märgi ja külmi vihmaseid inglise musisid ja tegelikult olen ma päris kade et teil eestis lumi maha sadas.

love
R

Thursday, November 5, 2009

Kodust


Lubasin vastata väiksele palvele ning teha jätku eelmisele „kodu“ postitusele ning näidata kus ja miks ma olen ja millest elan. Uudistajaid on olnud tegelikult päris mitu, alustades mõndadest disainiajakirjadest ja netilehtedest lõpetades Johannaga(Nurm) kes paar kuud tagasi võttis ühendust ning tahtis tulla uudistama ja pildistama. Kui kunagi õnnestub neid pilte füüsiliselt katsuda ja näha, siis annan teile ka teada!


Igaljuhul vabandan piltide pärast, ei ole just ilmselt täpselt NEED pildid mida tahaksin teile näidata, aga see on ilmselt parim mida ma ülemere Uk’st enda arvutist leidsin. Kui saaksin siis pildistaksin pigem detaile ja väikseid asju, neid asju mis teevad sellest kohast just MINU kodu.








































Maja üleüldiselt on ilmselt mu ema nägu. Rohkelt puitu, marmorit, avarust ja klaasi ja nahka, võinoh poni karva..kui aus olla. Täpselt nagutalle meeldib. Ja alguses oligi mul ilmselt päris imelik elada oma ema unistuste lossis. Kuid pean ütlema, et praeguseks hetkeks on sellest majast saanud minu enda isiklik unistuste loss ja nö loomeparadiis. Olen mitmeid kordi nuputanud, et kas varsti ei oleks aeg oma tuhat pintlis ja miljon meetrit kangast ja triljon riideeset kasti visata ja välja kolida ja alustada täiskohaga täiskasvanu elu? Ei. Teate, kui poole oma elust veeta niikuinii Inglismaal õppides, siis paariks päevaks KOJU tulemine, kus hommikul ärgates ootavad sind äsja valminud pannkoogid, ja õhtuti on võimalus isaga istuda köögis ja teed juua ja naerda nii et pisarad silmis poole ööni, või pühapäevased megaperekondlikud lõunad koduse toidu ja veiniga, kus reaalselt koguneb KOGU pere- emad, isad, vanaemad, õed, õelapsed, õemehed, koerad, kassid(ma ei tea miks ma räägin mitmuses, cause the fact is kõiki neid on mul ainult üks :D)

Majaülemine korrus jaguneb kaheks. Minu pool ja vanemate pool. Vasak maja pool, mis kujutab endast magamistuba(ja minu garderoobi), suurt vannituba millest üks sein on hoopiski aken(autotee poole-super! Merirahu ehitajate unistus) ning minu töötuba, stuudio või kuidas iganes seda kutsuda. Mõlemad maja pooled on täielikult eraldatud üksteisest ning ma olen megaõnnelik selle üle, sest kui ma tahan siis ma võin igakell kujutleda endale ette et ma olengi üksinda ja kedagi teist peale minu ei eksiisteeri. Enamus aega ma teengi seda.

Igaljuhul, 99% ajast mängivad mu imearmsad BOSE kõlarid Bob Marleyt, India Arie’t või Frank Sinatrat. Sest lood on nii, et mu arvuti ja Ipod on pungil igast big-shit-poppin’ist ja lil waynidest ja leidub rohkelt electrot ja haussi, no lühidalt, kõike mida hing ihaldab! Aga reegel mu kodus on see, et nii kui ma uksest sisse astun jätan ma kõik närvilise ja elu tagantkiirustava selja taha ja suigun Sinatra rütmis. Seetõttu ongi täiesti tavaline nähtus näha mu ema ja isa tantsimas keset maja asuvas aaatrium valssi või tangot või salsat või isa vilistamas sinatra viise endale köögis teed tehes. See kõik ongi ilmselt minu idüll. Aga eks see ole iga inimese jaoks erinev. Mina kes ma olen pärit kahekeelsest perest, pool eestlane, pool ukrainlane, hindan ilmselt selliseid asju veidi rohkem. Tähendab, ei hinda, vaid tähtsustan. Sest maja on olnud täis ema temperamenti täpselt nii kaua kui ma oma olemasolu mäletan, ning kui vahest ikka tuleb aegu ette kui mütled et WHAAAAAAAAAT..siis enamus aega ma siiski armastan ning hindan oma kodu täpselt sellisena nagu ta on. Ning vahest igatsen taga ka olla veel päris laps ja täiestisõltuv kodustest pannkookidest ja pühapäevastest lõunatest.

Nagu näiteks preagu kui ma avastasin et keegi tark on mu majas(inglismaal) kuumavee kraani kinni keerand..AHH!!!! fail. Mega feil. Peab minema asja ajama!