Friday, January 22, 2010

Photo essay: Kassnaine-naine kassidega?(Tallinn)



/>Pühapäev. Novemberi kuu. -12 kraadi. Kopli. Liisa kaamera kotis(sest enda oma otsustas jääda kogemata inglismaale) cancel'itud fotoprojektid paari modelliga(ilma tõttu) ning fakt et ilma ühegi pildita ma tagasi tulla ei saa.

jalutuskäik läbi terve kopli poolsaare. kohtumine hullu vene naisega, kellel on kodus üle 40 kassi. kes söödab oma kasse maja ees. roti lihaga. küsin luba kas tohin ta kasse pildistada. ta alguses ei luba. räägin ta pehmeks. ta hakkab rääkima. esimene lause: "ma poleks kunagi venemaalt eestisse tulnud, kui oleksin teadnud kuidas siin loomi koheldakse, eriti kasse" jumal tänatud et ma olen pool venelane, mõtlen. me räägime üle poole tunni. ja ma hetkeks ei kardagi enam seda hullunud naist. nii taga koplis kui saab. kassidega. kodute inimestega ümber. tal on seljas vana määrdunud mantel, üleni kaetud kassikarvadega. jalas..? ilmselt midagi. mantli alt välja paistvad jalad on üleni verised ja ära kriimustatud kasside poolt nagu ta käedki. talle meeldib mu kaamera. ütleb et ostis oma tütrele omal ajal ka väga hea kaamera, aga tütar ei osanud seda hinnata ja viskas pärast mõnda aega nurka. ma mõistan. teesklen et pildistan ainult kasse. tegelikult zoomin kaugemale nii et ta jääb pildi nurka kui ta räägib oma lugu mulle. paar korda teesklen köhimist ja vajutan kiiruga pildistamisnupule. köhin seetõttu et summutada seda nö pildisamisehäält. et ta ei mõistaks et ma rinnal kaamerat hoides, pimesi pildistan teda ja loodan õnnele. umbes pool tundi hiljem olen täiesti külmunud, soovin talle edu, luban ta kasse vaatama tulla kindlasti veel lähitulevikus ja jätkan oma teed. jalutan maha veel umbes 4 km vähemalt. ja kohtan veel erinevaid tegelasi ja pildistan kokku üle 2000 kaadri. tema oli alles algus.









5 comments:

Café Naïveté said...

austus sulle. ma pole kunagi selles rajoonis suutnud leida midagi muud peale sùnguse ja kòheduse. Alati olen ma sealt ùritanud eemale saada ja kui vòimalik, siis ùldse vàltida, mis sest et mingil mààral olen ma alati selle rajooniga kuidagi seotud olnud làhedaselt.

Sinu postitust aga lugedes tekkis hoopis teistsugune tunne ja see kergus, millega sa kirjeldasid oma jalutuskàiku ja niiòelda turisti màngimist aga oli midagi uut ja nùùd ma ootan huviga su uusi postitusi (ja kindlalt kohe rohkeid pilte):)

Roberta E. said...

Minu jaoks on see effekt olnud täiesti vastupidi. Siin olles olen õppinud nägema seda nö "visuaalset huvitavat ilu"..et ilusad asjad ja nt inimesed ei ole huvitavad vaadata..ja et vanad, vigased, vb isegi koledad asjad võivad olla silmale ilusamad vaadata..sest kuidas seda nüüd öeldagi- they challange our minds:)
Kuna veetsin päris suure osa vanaema juures, kes elab kohe stroomi ranna ääres, sest vanemad olid koguaeg ärireisidel jne, sai see koht mulle päris tuttavaks, ja seal käies tahesttahtmata tulevad omad flashbackid, niiet side on alati olemas. Eelmise aasta kogu fotograafia coursework ja eksam põhineski ainult sel kohal ja tulin 100% punktidega välja sealt..ilmselt sest tegin hingelähedast asja:)
suured tänud, alati on hea kuulda postiivset tagasisidet! ning muidugi kui midagi häirib või on mingeid soove..siis üritan alati kuulda võtta:)
aitähaitääääh veelkord!

Roberta E. said...

lapsepõlves*

Kadriii said...
This comment has been removed by the author.
Kadriii said...

Mulle see pildiseeria meeldis.väga
Sa võiksid tegelikult panna üles pilte ka Londoni elust, inimestest ja asjadest, mis sind ümbritevad.
Kõike ilusat ! ;)