Thursday, July 29, 2010

SUUR KAPIPUHASTUS ENNE UK'sse TAGASI MINEMIST!

Friday, July 23, 2010

Miks mitte minna kunstikooli eestis? EKA? ehk siis kauaoodatud postitus(?)

Esiteks vast sellepärast, et eestis ongi ainult üks KORRALIK(enam-vähem) kunstikool EKA ehk siis Eesti Kunsti Akadeemia. Niiet kui sa tahad saada enam-vähem korraliku kunstiharidust eesti mõistes, siis see on see ainukene variant. Ja noh..kui sa sinna sisse ei saa, siis on su maailm kokku varisenud, disainer-arhitekt-whoever sinust ei tule. Ja nii me saamegi siis selle kamba tegelasi, kes kandideerivad AASTAID lootuses olla osakene EKA maailmast. No offence, ma ei loobi kive teie pihta "tegelased" pigem naeran eesti kunsti süsteemi pihta.
Kuna EKA on ainukene koht( Jätame välja Euroülikooli Moedisaini kursuse ja muu sellise, palun?) on väga palju tahtjaid ning tekib täiesti ebareaalselt pikk nimekiri kandidaatidest. Oleks tegu siis Amsterdami disainikooliga või st martinsiga või millegagi mis on seda reaalselt väärt?! Ei..me oleme lihsalt eestis.
EKA sisseastumis protsess: say what?! Üks asi mis mulle Inglismaale minnes kohe selgeks tehti on see, et kunsti ei saa hinanta samade normide järgi. SInu kunst ei saa KÕIGILE meeldida. Kõigilt ei saa paluda teha sama asja ja siis neid hinnata selles. Kui üks neid mu rühmas teeb maailma ilusamaid natüürmorte, siis see ei tähenda et ta minust parem on, kuna ma neid teha ei oska. Mina maalin ja pildistan ja ühendan neid kahte. Tema seda teha ei oska. Me mõlemad oleme andekad ja me mõlemad saame A  oma eksamis. Kuid ma ei oska natüürmorti joonistada. EKA palun sisseastmisel joonistada merd ja nüürtmorte ja veel teha list samu asju, selleks et nad saaksid sind võrrelda teistega kes on seda sama teinud. Kui mina oleksin valinud EKA tee ja teinud ära kõik nende taskid, siis ma olen 100% et see poleks absoluutselt toonud välja selle milles mina kõie tugevam olen. Oh kui närvi ma lähen kui ma sellele mõtlen!! Kuidas on võimalik hinnata noori loomingulisi inimesi ühe kriteeriumi järgi? Inimesi kes alles otsivad seda milles nad tõelised head on? Kunstikooli sisseastumisel peaks tulevane tudeng näitama seda laadi tööd mis iseloomustab teda kõige enam, seda laadi kunsti millega ta ise vabal ajal tegeleb. St Martins ei tee  näost-näkku sisseastumisvestlusi, sest nad usuvad et seda inimest, tema elu ja olemust iseloomustab tema artwork kõige enam. Ma olen täielikult nõus. Ma olen aru saanud, et need inimesed kes on käinud UK mu lõpunäitusel, mu kunsti/disaini õppejõud või whoever kes on süvenenud minu asjadesse, tunneb ind suhtkoht läbi ja lõhki. Kui sa mõistad mu kunsti siis sa mõistad mind. Kuidas peaks olema võimalik tutvuda noore kunstniku/disanineriga kui sa sunnid teda tegema asju mida ta vb muidu ülds eie tee ja üritad teda võrrelda selle järgi teistega?  Bullshit ju?
Kuna olen teinud veidi tööd mõndande moeajakirjadega viimasel ajal on mul õnnestunud arutadada erinevate moetoimetajate ja Eestis oma ala proffidega seda teemat ning ausalt öeldes..pole näinud veel kedagi kes vaidleks mulle vastu. Me kõik oleme nõus olnud, et EKA seab noored piiridesse ning surub nö ENDA kunsti peale noortele enne kui nad on sinna sissega saanud. Kui sa seda kortsutatud paberit ei joonista ja esseed ei kirjuta, siis sul pole šansigi sisse saada. Ja nii osad inimesed üritavad ja üritavad AASTAID. Mille nimel? Selle nimel, et saaks ennast veel enam raamidesse suruda ja varsti sa ei mäletagi mille pärast sa kunsti ja disaini nii väga armastasid ja seda õppida tahtsid.
Üks eesti pikemaajalisi moetoimetajaid ütles,et see mida ta arvab ja tundis kui EKAst välja sai, oligi see mahasurutud tunne. Need kes suudavad oma liini edasi ajada sealt välja tulles, jäävad. Need kes ei suuda, noh neist saab tavaline EKA graduate mass..sest olgem ausad- mida sa selle kunsti-disaini haridusega Eestis ikka peale hakkad? Järgmist Coco Chaneli sinust kindlasti ei saa juba sel lihtsal põhjusel, et Eestis pole turgu ning summad pole nii suured millega siin ringi käiakse.  Hakkad tegema "eriti fierce" stilistikaid? Huvitav küll, mis asjadest? Pole eriliselt fierce poode, et jõuda shootidega maailmatasemel. Muidugi, meil on disainerid ning seda ma pean ütlema, et Eestis leidub vägaväga andekaid ja innovatiivseid loomingulisi inimesi. Kuid vahest juhtub nii et nii kui nad oma oma niche'i leidnud mis läheb eesti massile peale, jäävadki nad selle juurde ning ei suuda sealt edasi liikuda ja välja mõelda midagi uut. Mõelge "suurtele" disaineritele...nad liiguvad alati EDASI.
Aga whatever. Tõeline probleem on see, et need andekad "ellujääjad" jäävad siia. Nagu ainult siia, eestisse. Ei julgeta väljapoole vaadata, ennast pushida. Kui sa oled noor, andekas, elujõuline ning su stuff läheb peale, siis saa aru, et sa ei saa siia igavesti jääda. Sest kui eestis on a la x arv inimesi kes kannavad retuuse ning sa oled müünud x paari retuuse juba ja su müük ei tõuse enam...siis ilmselt sul pole seda kellelegi müüa EESTIS: Väljaspool aga on. Mulle tõesti tundub nii väga, et kõik see sööb ära seda annet ja teistest erinemistahet ja motivatsiooni..
Üks teine moetoimetaja aga ütles et BA moedisain EKA oli tema dream come true, niiet ei arvamusi on erinevaid. Ta rääkis et nautis igat tundi seal täiel rinnal(kuid nagu ta ennast parandas hiljem, ütles et tegi seda ilmselt seepärast et tema ajal ei olnud eriti teisi variante - nagu ka see eelmine moetoimetaja kes ütles et kui oleks saanud siis ta oleks läinud välismaale, kuid siis polnud see võimalik ning aeg oli eesti mõttes õige,vaba eesti ja uued moeajakirjad, msi vajasid tegemisi ning palju gap in the market'eid-kuid kui ta läks ekasse MA tegema, siis ta sai aru, et see on üks täielik lasteaed,s est midagi uut ta ei õppinud ning talle tundus nagu tegu oleks sama asjaga(BA) kuid nimi kraadil on lihtsalt teine. ning nii ta tuligi poole pealt seal ära ning nüüd plaanib londonisse selleks minna tagantjärgi minna)
Kui sa tõesti tahad moodi õppida ja sa pole saanud EKAsse normaalselt sisse ja sa end up with avatud akadeemia pärast kolme aastat..siis mõtle, kas eka on sinu jaoks ikka õige koht? Inglismaal on nt triljon miljon kunstkooli..mis tähendab et kui sind ühte ei võeta, siis maailm pole veel läbi- sest äkki ülejäänud (triljonmiljon miinus üks) tahavad sind kõik? Seal rõhutatakse just, et iga kool oma oma niche'ga ja väga erinev ja su kunstõpetaja(nagu minu Mrs Lamond) oskab sulle kohe soovitada koole, mis vastavad sinu olemuse ja artworkiga kõige enam :)
Minu silmis oli mõtetu raisata aega enda raamimisele EKA jaoks ning võistelda mingisuguse koha nimel millega ma tulevikus mitte midagi peale ei oska hakata. Muidugi, ma olen kindel et on inimesi, kes naudivad oma EKA kogemust täiel rinnal, sest ma olen väga kindel et on olemas need eka-tüüpi inimesed. Noh umbes samamoodi nagu üks mu endine koolviend, kelle õde käib St Martinsis ütles, et nad kõndisid linnas ja ta ütles mingi kuti kohta midagi ja ta õde oli et, nohjah mis seal ikka..vaata talle otsa. ta käib CSM'is. Vahest saad lihtsalt aru eks..
EKA polnud minu valik. Seda kindlasti mitte mingisuguse eesti vihkamise pärast. Ma armastan eestis, rohkem kui midagi muud. Muidu ma ei sõeluks iga kuu juba varsti kolmandat aastat tallinna-londoni vahet. Kui mul oleksid paremad võimalused teha seda mida ma tahan- kunsti ja disaini eestis- ning seda õppida parimal tasemel, siis ma teeks seda. Uskuge mind, siis ei suudaks mind mitte miski kodust minema viia. Kuid kahjuks seda ei ole ning ainus variant mis meil siin on, ei ole minu jaoks vast see kõige õigem. Ma tahan sihtida kõrgemale oma unistuste ja tegudega ning mul on tunne, et eesti ja eesti õppesüsteem seda just kõige paremini ei soosi.
Ma olin 11 või 12. ja Mu ema ja isa tahtsid et minust saaks ärinaine ja ma võtaks firma üle. Õde arvas et ma võiksin meediat või reklaami õppida. Mina tahtsin joonistada ja õmmelda ja kunstikooli minna. Selle peale ütles Jackie(õde), et kui see on su soov, siis ainus koht kuhu selleks minna on Central St Martins. Kui sa sinna sisse ei saa, siis sul pole mõtet seda teha, sest sa pole piisavalt hea. Sel hetkel polnud ma veel kunagi kuulnud St Martinsist ja ei teadnud eriti mis see on, kuid kui mul küsiti et mida ma tulevikus teha tahan, siis ma ütlesin et ma lähen sinna. Pragusel hetkel ma ei nõustu õega, sest olen ise aru saanud et andekad inimesed on Igalpool ja st martins pole KÕIK. Minu jaoks oleks olnud sama täiuslik valik Kingston ning loobumine sellest tuli valusalt. Samuti on eestis nii palju andekaid noori ja vanu, lihtsalt kohutavalt kahju on näha kui palju on seda toorest potensiaali ja annet mis jääb kasutamata.

Ma tean, et ma lubasin seda postitust nii kaua aega tagasi ja see pidi tulema superb. Hetkel on kell pool 3 öösel ning ma kirjutan seda enda boyfriendi läpakas, sest tundub et mul on taas unetu öö(mida on juhtunud viimasel ajal päris tihti) Õige postitus peidab ennast minu vanas laptopis, kuis teeme nii et see jääbki sinna. Loodan südamest, et keegi ei võta neid asju liiga isiklikult või ei tunne ennast liiga puudutanuna, see kõik on minu arvamus ja arutelu mis toimus minu peas kui pidin otsustama kas kodu või välismaa koolide poolt/vastu ja asjad millega ma oma otsust põhjendan siiani.


ps! ahja, ning see et eestis pole keegi kulnud midagi sketchbookidest ja muust taolisest ning seda õppesüsteemis sees pole on ka täielik bullshit. UK skechivad 12 aastased noored juba täiega et oma kunstitundide kodutöid ära teha ja on selles ilmselt paremad kui meie tudengid siin, sest siin ei õpetata seda õieti tegema.. ning muidugi ei leidu kvaliteet sketchbooke ka kuskil :S




Ilusat nädalavahtust teile mu armsad ja kohtume juba esmaspäeval! Mina lähen veetma oma nädalavahetust vihmasesse Pärnusse(sest ilmaennustused lubavad vihma ja äikest) ning loodan teidki kohata Moeturul ! Ning kui hakata tegema augustikuu plaane- siis joonistage üks suur lips 14.augusti peale ning kirjutage juurde PÄRNUSSE! miks ja kuidas- seda räägin hiljem ;)

Thursday, July 22, 2010

Moeturg see wiikend!

Kohtume pärnus kullad!

Spanish beauty for V



Ma pole kunagi teinud saladust sellest kuidas ma imetlen sellist roughi ja jõulist naisfiguuri ning et mul on tõeliselt kahju et seda kohtab ühe vähem ja vähem ajakirja kaante vahel/peal. Seepärast mul oli eriti hea meel, kui nägin seda V Magazine Spain shooti, mis on kaasanud endasse hispaaniad parimad modellid: Leticia Zuloaga, Clara Alonso, Alejandra Alonso, Sheila Márquez, Marina Pérez, Bimba Bose ja Clara Lago.
Fotograaf: Txema Yeste 
Stilistika: Alberto Murtra

 

Monday, July 19, 2010

thats the tune

Friday, July 16, 2010

sweetiepies, ask me anything!

ask me anything : HERE

Thursday, July 15, 2010

Reporting straight from Tallinn Dolls studio

Käes on neljapäev ehk siis Tallinn Dollsi ateljeepäev! Selle neljapäeva teeb eriliseks mitu asja, esiteks hetkel sajab PADUVIHMA! ning MÜRISTAB. Päris eriline minu silmis arvestades ilmaolusid viimasel ajal. And last but not least, just-just saabus tükike uut kollektsiooni ateljeesse! ning there is more to come. Ootangi praegu Mari ema, et ta tooks õmblejate juurest asjad ära siia.
Suurest õnnest otsustasime ülesse pildistada mannekeeni peal paar komplekti/kleiti ka!

Mari kannab imearmast H&M kleiti.Täna ateljee uksest sisse astudes karjatasin enne isegi "tsau" ütlemist OH MUL ON SAMA KLEIT. MA TAHTSIN SEDA TÄNA SELGA PANNA. normaalne eks. Ja siis me jõudsime ühisele järeldusele,et me pole seda kleiti kellegil teisel näinud. 
A ja kleidiga seoses tuli mul meelde, et juba nädalaid kui mitte kuid tagasi ilmus couture.ee tema garderoobi seeria, mille pildistasime juba enam-vähem talvel kui imekaunis Viktoria mul külas käis.Igaljuhul siin ta on: couture.ee: Roberta Garderoobis
Südasuve kerge pitsiline kleit! Oi kui mugav ja oi kui hästi ta seljas istub!
Hall tiivakleit(leidub ka oranži)
Ruudu-jakk

ning ReUse Republicu(millega hakkan aktiivsemalt tegelema augustis) kõrvakad


minu lemmik särgike:)

Decades Unc

Ma olen juba aasta(id) tagasi postitanud selle lingi siia, kuid here we go again Decades Inc'i poe blogi. Decades Inc on kõige glämmim vintage/second hand pood EVER, mis kahjuks asub Los Angeleses. Õnneks on neil olemas oma netiblogi/pood, kust me kõik võime imetleda neid kullatükke ning nutta et nad meist niiinii kaugel on.

Tükike Chaneli, Nina Riccit, Balenciagat, Hermest, Oscar de la Rentat, Halstonit, Givenchyt, Valentinot,  Alaiat, Yves Saint Laurent'i ning teisi igapäev!

Wednesday, July 14, 2010

Life worth living

Pikemat sorti postituste vaba perioodi taga on liiga kuumad ilmad, liiga vähe õhku ja vett ning suur soov Tallinnast minema saada.
See siin on enamasti pildipostitus, mis peaks aitama mind viia taas blogimise lainele ning teid veits kurssi vahepealse eluga:)


Gatwicki lennujaam ning ootamas oma kaaslast, kes lendas Uk'sse minu lõpetamisele

Maailma parim siider ilmselt?

Läksime sel suvel viimast korda UK'sse ideega, et ei osta midagi erilist ning lubasime üksteisele et keelame kui keegi meist läheb mingid segaseid oste tegema(sest kaaslane on ka päris hull shoppaja)..Kuidas nüüd öeldagi? Me mõlemad läksime päris lolliks seal. Kusjuures meelega ei peatudnud londonis, vaid hoopis linnas väljas ühes imearmsas külakeses Guildfordi's, kus rohkelt parke, väikseid poode, kohvikuid, pubisid ning armsaid väikseid tänavaid. Imekombel ning meie õnneks või kahjuks, olid need väiksed tänavad täis maailma armsamaid väikseid poode mis olid täis maailma ägedamaid riideid. so here we go..ostetud! JÄRJEKORDSETEST uutest ostudest tuleb järgmine postitus:)

Siis tagasi Tallinna..ning tallinnast otse Pärnusse, kus asub mu maailmamõnus Pärnu pesa. Pärnu oli paksult täis tuttavaid ja sõpru, kes kõik olid Pacha jaoks kohale vedanud ennast aga kellest enamus sinna ei läinudki(nagu ka meie) sest niinii mõtetu oli olnud.

Mure: Kas keegi oskab soovitada NORMAALSEID söögikohti Pärnus? Kuna seekord läksime nii et vanemad tulid ka(kes on maailmavalivad söökohtade ja toidu osas) oli suurim mure kuhu sööma minna. SiSi's olid lauad bronnitud mitu päeva ette ja Jahiklubis oli niiiii pikk järjekord.. Kuna kell oli suht palju ning kõht tühi istusime maha Jahiklubi kõrvale Bumerangi(?), mis oli ka paksult täis ja kus me ootasime  poolteist tundi oma toitu( Mina ja Morten käisime nurga taga suvalises putkas burxi söömas vahepeal, sest olime niii näljas) ning kui see lõpuks tuli siis mina saatsin oma prae kaks korda tagasi, sest see oli nii valesti tehtud ja täiesti maitsetu ning lõpuks loobusin ja ei söönudki midagi..
Enne kohtuavat Bumerangi külastasime oma naabrite purjekat, mis on praeguse hetke seisuga ka Eesti uusim ja kiireim võistluspurjekas..

Kannan oma uut Whistles'i kleiti, mis siit eriti välja ei paista, kuid millest peaks mingid pildid teile kindlasti jagamiseks tegema. Whistles, on btw, minu üks uus lemmikfirma.

Ning siis muidugi cheesey'id Jägermeistri atv tüdrukud, kes teevad joomisvõistlusi ning pilti ja võitja saab pildi ja käepaela. Ilmselgelt tulid nad ka meie laua juurde ja mina võitsin selle võistluse(kuigi mu isa ja kaaslane mõlemad väidatavad et nemad võitsid?)
ning Pärnu rand, mille me vahetasime suht ruttu välja koduse basseini vastu. Sest rannas vesi ei jahutanud(õhk: 33, vesi alla rinnu: 32, üle rinna:27).

hahah..btw, see paat(Explorer 100) on ilmselt mu elu parim investeering. Mahutab basseinis isegi 3 inimest, nii et ümber ei lähe ja temaga saab kahekesi pärispäris kaugele merele minna(järgi proovitud) ning kõigest 47krooni maximast! uskumatu eks! hahaa


ja need sussid? well. ütleme nii et ma võtsin kaasa neli paari jalanõusid, millest ühed olid madalad sandaalid, ühed rannakad platvormid ning kahed 17cm kõrged kontsad. kui loll võib olla? ning sandaalid õnnestus mul ära lõhkuda. nii ma pidingi korra mööda pärnu linna sammuma ringi imelistes hotellisussides, kuni sain muud normaalsemad asjad jalga. kaaslase arust oli see "väga kuum" ning talle väga meeldis. mulle...no mitte nii väga.

Teel Campasse, ainukesse kohta kus Pärnus saab piipu teha. Kuid ausalt öeldes, täielik raha ja aja raiskamine. Väga vastik ja mõtetu on seal piip. KUID kindlasti võtke sealt vaarika-banaani smuuti. Pole nii head smuutit pikka aega saanud.

Ööl vastu esmaspäeva tegime rannas mõnusa lõkke ning tahtsime vahukomme küpsistega grillida, kuid kahjuks jäi pikniku osa tegemata sääksude rohke arvu pärast rannas.
ning siis tagasi koju tallinnasse, kus ülejäänud pere suitsetas juba kala ning avas veinipudeleid. meie korjasime mustikaid ja söötsime neid mu kõige laisemale ärahellitatud koerale Luckyle.

(vaade magamistoa aknast..kas pole mitte ilus?)

Vot selline megaisiklik ja enda ellu tungiv postitus minu enamvähem esimesest puhkuse nädalavahetusest. Nii hea on vahest eemale minna kõigest ja kõigist ning lihtsalt olla üksi või nende inimestega keda armastad ja hoiad kõige enam.
Homme on korralik tööpäev ning Tallinn Dollsi ateljee on teile kõigile läbi. Tulge meid vaatama ja uudistama ning pugege peitu kuumast päiksest mõnusasse jahutavasse koopasse Kadriorus/kesklinnas(piiri peal noh) Vesivärava kuus. Ootame teid kella 12st 6ni!

Wednesday, July 7, 2010

Kalamari und Tallinn Dolls

Paar postitust tagasi lubasin juttu teha veidi Kalamarist ning Tallinn Dolls'ist millega ma ilmselt lähiajal päris palju seotud olen. (ning ilmselt see peaks teile meeltmööda ka olema, sest on seda sorti asi mida te mainisite Giveaway küsimuste -vastustejuures)

Well, ma alustan algusest. Kalamari Promotion on firma(?) mis on ühendanud moe ja äri/marketingu ning teinud seda väga edukalt. Kalamari taga seisab väike, blond ning ambitsioonikas Mari Martin, kes on tegelikulikult hoopis majanduse-alase haridusega,kuid keda on koguaeg tõmmanud moe poole. Nii suhteliselt saatuse tahtel sattus ta korraldama aastaid tagasi Moeturgu, sealt edasi teisi väiksemaid ja suuremaid( nagu näiteks FIBIT) moeüritusi, tegelema erinevate kampaaniatega ning pannud alguse Tallinn Dollsile ning ReUse Republicule. Päris palju, päris vähese ajada, kas pole?


 

Mariga sehkendab veel ka Mihkel, kes on superkhuul inimene astmes… 1000? Seda mäletan ma selgelt juba Segasumma Suvila Laagri aegadest, kus ma käisin alates 6ndast eluaastast…kunii ma ei tea 15ndani isegi? :D haha.. no ma räägin, SSS oli elu- või siis peaaegu suurem kui elu. Igaljuhul oli Mihkel ning ta kaaslane seal kasvatajad, koreograafid ning nende seltsis veetsin ma elu parimad suved ja lapsepõlve aastad.

Eelpool toodud inimesi kohtasin ma kui Kalamari isiklikult esimest korda Roosasid Kääre korraldades nii neli aastat tagasi ning hiljem žüriis olles samal moeshowl. Juba siis tundus see nende suhtumine ja vibe õige.
Sama lugu siis ka Liisiga (Eesmaa)- Roosad Käärid( Rocca al Mare Kooli zuuur moeshõu) Noh.. siis vaatasin ma Liisit suu lahti ja silmad suured. Ma olin väike ja tema oli suur. Ja andekas. Ja tore. Ja hästi eriline ja teistsugune. Oi kuidas ta mulle meeldis ja kui kihvt ja khuul ta siis mu arust oli. Fui.. miks ma räägin minevikus? Ta siiani on seda kõike, kuid siis esmakohtumisel oli nagu see wow effect täielik. No ja siis ma poleks ilmselt kunagi suutnud arvata/ennustada/loota, et paar aastat hiljem kui me kohtume taga Tallinn Dollsi ateljees, vaatab ta mulle otsa, teab et ma olen Inglismaal, teab mis ma teen, teab St Martinsist ning vaikselt naerdes ütleb, et tegelikult ta on ikka jube kade minu peale ja et eks ma pean siis väga andekas olema. Sellised hetked on nagu need kui saad aru et midagi sinus on muutnud või oled kuidagi suuremaks kasvanud aastatega, et sa võtad asju teisiti ja sind võetakse ka väga teisiti ja tõsisemalt.





ning Kadi, nende production manager nö:)

Vot. Igaljuhul oli mul äärmiselt hea meel kui Kalamari, Liisi ja Karolin(kellega ma tuttav veel polnud) on ühendanud jõud ning tulnud välja brändiga Tallinn Dolls. Esimesed kollektsioonid tulid välja suure pauguga ning hullu promotioniga tagamaks seda et inimesed teaks, tahaks ja ostaks(mille taga, ma eeldan, on Mari suurepärane töö?) Kui ausalt öelda, siis esimese kollektsiooniga mul sellist WOW ma tahan seda effekti ei tekkinud. Oleme Mariga rääkinud päris palju erinevatest plussidest ja miinustest, kuidas kõik algas, mis oli hästi ning mis ei olnud. Tüdrukud arvavad ise ka, et oleks võinud paremini teha ning kui saaks siis oleks teinud täitsa teistmoodi, kuid see oli ilmselt alguse asi, uuus teema, uus bränd ja idee, disanerid polnud veel bondinud. Seevastu nende viimased asjad( tahaks näha ühte inimest kes ei oleks näinud lipsuga triibulisi triiksärke või kärts-kollaseid pluuse ning elektrisiniseid seelikuid?) on olnud täielikud hitid ning mina näiteks olen janunenud nii mõnegi goodie järgi nendest kollektsioonidest. Brändi konseptsioon on paika pandud, disainerid laenavad isegi vahest üksteiselt lõikeid(sest Liisi ja Karolin disainivad eraldi kõik asjad, mitte ei ole ühislooming) ning õmblejad ei suuda oma tootmisega järgi jõuda eestlase nõudlusele.

Nüüd sihib Tallinn Dolls Jaapani suunas. Otsitakse animaatorit sealt,et seda ideed viia edasi nii kunsti, koomiksitesse, videomängudesse ja mujale. Kauaaegsemad lugejad ilmselt teavad, et see on see mida ma ise olen alati tahtnud teha ning imetlenud. Kui tullakse raamidest välja ning lõhutakse piirid kunsti, disani, moe, fotograafia ja miks ka mitte tehnika( a la videomängud) vahel.

Samuti sihivad tüdrukud ka Londoni poole ning üritan neil sellega abiks olla nii palju kui saan ja oskan.

What else? Igal neljapäeval on Tallinn Dollsi ateljee avatud ning kõik kohal! Võite leida Tallinn Dollsi pesa kadriorus Vesivärava 36(trammiga kadriorg-linna piirile ning sealt jala tipa-tapa 5 minti..või siis lähenete neile Politseipargi poolt- valik on teie:)) Hetkel on tulemas sisse uue hooaja asjad, mis pildistame ülesse ilmselt augustis niiet võite seda piiluma tulla ka! Ateljees on hinnad eriti magusad ja odavad, võrreldes sellega millega asjad müügis olid Kaubamajas või Fornarinas. Samuti on müügil rohkelt kihvte ehteid-kõrvarõgaid, prosse ja patju mis disainitu kas tüdrukute enda poolt või eesti teiste kuulsuste-disainerite poolt. Õhkond on mõnus ja hubane, niiet pole midagi mõtet põdeda:) Samuti võetakse vastu ka eritellimusi! Järgmise nädala-kahe jooksul läheb lahti ka netipood, kust võimalik soetada kõike seda mis seal leidub, neil kel pole võimalik ise kohale tulla.

Hetkel üritan käima saada Tallinn Dollsi feissbuuki lehte ning nende kodulehte ning eriti just seda uudiste nurka, mis peaks hakkama toimima veidi blogi moodi. Jooksvalt palju uudiseid, mis on muidugi ametlikumad ja tegusamad ning ka niiöelda kollased kõmu-uudiseid, et veidi pulli ka saaks. nagu Mari ise ütles, uudised Karolini kassist(kes ka kaunistab Tallinn Dollsi t-särke!) ning tema tegemistest ning lolle nalju Liisist. Lisaks palju kihvte ja värvikaid pilte! Niiet on väärt hakata seda jooksvalt vaatama ning ootama uuendusi, sest juhul kui siin on pikem postituste paus siis võite kindlad olla, et sealt leiate rohkelt infot ja pilte!

Ja ongi vist kõik?
Eestisse naasedes üritan teha sneak-peak pilte ateljeest ja kõigest mida seal leidub. Samuti, kui teil on tõsiseid või nalja küsimusi tüdrukutele, siis andke tuld! Nad vastavad heameelega ja saan vastused edastada siia!

Roberta

(allpool leiate veel pilte Tallinn Dolls'i toodangust ja disaineritest!)