Hommik aia-inimestega

(igavus pärnu tallinnase sõites)

Kujutage ette mu üllatust, kui täitsa vara hommikul(nii üheksa paiku) tegin oma silma lahti esimest korda ja mõtlesin et lähen toon klaasi mahla alt köögist ning lähen tagasi magama, leidsin ma oma söögi laua kaetud nii nagu ta seda on GossipGirli esimese hooaja brunchi episooodis(okok peaaegu)(ning me oleme rohkem siuke pere et eks igaüks sööb mis thaab hommikul ise sest kõik ärkvad niikuinii erineval ajal, st et mina pärast keskpäeva) ning oma kalli pere istumas soomlastega??(no offence kallid naabrid) ning soome keel ja naer kõlamas läbi mu maja aatriumi.
Ok.. ma ei lasknud end heidutada soome keelel ja ühinesin oma padja näoga. Ma igaksjuhuks ei hakkanud midagi küsima ega kommenteerima ja suht kiirelt sain aru et tegu on meie kodu aiakujundajatega, kellele emaisa sõidavad külla pea iga nädalavahetus ja kes nüüd otsustasid meile külla tulla. Kes veel ei tea siis mu kodu aed on üleskaevatud nagu miiniväli ja suured puud ja põõsad lebavad mööda muru laiali nagu nad ise tahavad ning mu ema vaatab aknast välja unistava pilguga ja kirjeldab et ta näeb selles kaoses juba Viini pargi taolist aeda.
See milleni ma jõuda tahtsin on tegelikult see,et kui hea laengu ma sain tänaseks päevaks nende soomlaste käest ning kui ägedad nad ikka olid. Mitte sellised obvious soomlased(et vaataad otsa ja saad aru et ok soomlane tuli viina ja õlle järgi Prisma) vaid siuksed sueprhiuvitavad, suure silmaringiga, stiilsed ja jutukad, ning motiveerivad.
(see viimane lõik kõlas ilmselt jube pealiskaudse inimese jutuna..sorry for that mates)
Igaljuhul kasutasin võimaluse ära ja lendasin toidule peale ja siin ma siis nüüd istun. Toiduhunnik nina ees, üksinda kodus. Kõlab nagu minu paradiis. Kõik oligi hea kuni sain aru et ok mul umbes 2-3 nädalat koolini ning ma pole alustanud ega ka lõpetanud kõiki oma projekte mis mu kallis õppekava ette näeb..alustades 3000 sõnalisest esseest Robert Rauchenbergi kohta..lõpetades 8 A3 kahepoolse lehega tema tööde koopiatest. Suht epic nng tundub et praegu on viimane aeg midagi ette võtta selles osas..sest muidu ei päästa mind isegi see imeilus ja paks A mis ma sain oma eksami. Fotograafiaga olen järjel..olen pildistanud ikka päris palju ning loodan et kallis Mr Doherty arvab et vähemalt 1% on sellest midagi väärt.
a
(alustades textiles and technology researchi)

Votnii. Ootan Getri luba pilte teile näidata ja üritan olla produktiivne.


Ahja-ning olen superrahul et eestisse on jäänud veel inimesi keda huvitab mis saab noortest moetegijatest(sest disainer oleks veel liiga vara öelda) ning et mingisugune raamatu väljaandmise mõte on tekkinud. Neiu kes muga ühendust võttis on Johanna Nurm ning pean tunnistama et kui supernoova finalistid sel aastal selgusid ning üritasin leida nende loomingut ja pilte internetivaheldusel(stalker i know) kaugelt Inglismaalt, siis esimene asi mis ma ütlesin Mariettale oli et "on mis on aga ainukene kellele mina hoian pöialt on Johanna Nurm" ning sellele jätkus muidugi veits pikem arutlus ning ka nõustumine. ning pärast seda ma vahest olen ikka imetlenud ja uurind ta pilte ja photoshoote..ning respect! no offence jällegi eesti kõvad tegijad fotomaailmas, aga minu arust on selle noore neiu lähenemisnurk kaameraga päris mitu korda huvitavam kui enamusel teil. ok ok kui ma jätkaks seda kiidulaulu siin siis ilmselt see tunduks juba imelik aga sain öeldud vähemalt! hinnake kiitke või laimake ise: Johanna Nurm ( loodan et ta ei pahanda!)

With all my love,
Robe


( vaatasin ja hakkas jube piinlik.. väga palju mõtetut teksti. luban et proovin taas saada ennast sellele rohkem-mõistliku-ja-konkreetset-juttu-ja-pilte-ja-linke lainele)