Ma meenutan su väljamõeldud maitset/ Tunde küsimus

Kõige valusam on reeta
iseenda unistusi
Miski muu
pole nii kaitsetu
keegi teine
nii kergesti haavatav
kui need varjukujud
mida me loome
oma enesearmastuse
pimedal paistel

Aita Kivi

Aita Kivi „ Tunde Küsimus“ on olnud minu nr1 öökapi raamat sellest ajast kui ma olin 13. Kannan seda kaasas endaga kuhuiganes ma ei koli või kuhuiganes ma ei reisi. Naljakas on selle kõige juures see, et see raamat ei kuulu isegi mulle. See on mu kunagise parima sõbranna Maria-Elizabethi ema raamat, mille omal ajal laenasin. Ma muidu ausalt ei jäta asju enda kätte, ma tegelikult ei laenagi asju..kuidagi ebameeldiv tundub mulle kogu see värk. Igaljuhul raamat kuulub ta emale ning on minu käes olnud aastaid ja aastaid. Ja ta on väga heas seisus siiani. Ja ma olen iga luuletuse läbi lugenud vähemalt 150 korda. Ja nad kõik on mul peas. Ja ometi loen ma neid üle ühe õhtu enne magama minekut või ja põnev on see, et pärast kõiki neid aastaid avastan ma uusi tähendusi aita kivi luuleridades. Ülevalpool olev luuletus oli esimene mis mulle omal ajal silma jäi..ilmselt seetõttu sest teised olid liiga keerulised, liiga intiimsed võibolla et seda siis mõista. Igaljuhul on iga rida puhas kuld. Veidi tziisi on aga ilus ka. Lugemist teile


ära mõõda mind
oma unistuste
ja mälestustega
lase mul olla
mina ise

võrreldamatu
ka võrratuna
kordumatu
ka korratuna

saladuslik isegi siis
kui ma kirjeldan sulle
oma unistusi
ja mälestusi




nägin unes, et lepin
leban paljana paekivitrepil
ussina lumes
lookleb must
juuksekahl
sina naerad seal üleval
priiskad
ühe puuvilja mullegi viskad
üle mu murtud küünte
voolab valus
granaatõunamahl



kasvan
tavaline taim
kõnnitee ääres
ja sina oled
pikk
värvimata tara

pilves ilmaga
ei saa sellest
nii aru
aga selgetel päevadel
sõltub üleni sinust
millal olen valguses
millal varjus

nii parajate vahedega
lased mu ligi
elustavat kuuma
ja leevendavat jahedust
et ma ei teagi
kumma pärast neist
ma sind rohkem
armastan




Ja aimates
su ääretuse ääri
ka minul hakkab
pikkamööda soe

Kuum

piki kukalt
käsivarsi
sääri
erk kuma höögub
läbi iga koe

kui iidse küsimuse
oodatuimat vastust
mil kauge koidu
verevärvi toon
su imekerget
labipaistvat raskust
su lõhna
ja su hingamist
ma joon