Tasakesti armastusest ja veidi valjemini moenädalast

LFW- time-of-the-year. Täiesti vaieldamatult minu lemmik aeg aastas..lemmikum kui jõulud, mis on minu jaoks kõige tippude tipp. Peaaegu. LFW comes first.
Tihti küsitakse, et noh, kuidas siis on? Mis seal toimub, mis tunne seal käia on ja kuidas see kõik välja näeb. Ma olen nüüd selle mitme LFW korra jooksul pressi busside sõidute jooksul ühest showst teisele liikudes mõelnud, et kuidas seda siis sõnadesse panna. Ja nüüd, täna, jõudsin ma õige võrdluseni.

Teate kallid, see moenädal tekitab mulle peaaegu samasuguse tunde nagu värske armastus. Aga ainult, et ta tuleb kaks korda aastas!(ehk nagu hooooow good can it really get? Tuleb ALATI 2 x aastas, ei pea ootama ja oootama ja loootma et millal ta tuleb, nagu armastusega ikka on :D)
Päev enne seda( LFW puhul enne igat päeva, värske armastuse puhul näiteks enne täiusliku esimest kohtingut) keerlevad kõhus liblikad ja õõnes tunne on sees, sa mõtled ennnast lolliks milline olla, mida kanda ja mida öelda(kas siis kohtingu kaaslasele või mõnele reporterile, noh, et kokutama ei jääks), öösel on uni halb ja pidevalt ärkad ning kõik tundub kuidagi parem ja lõbusam ja ilusam, inimesed sõbralikumad, ilm päikselisem ning toit maitsvam. Tunne, et tahad seda kõike kogu maaimaga jagada- sellest ka mu liiga tihedad ja ebavajalikud facebooki ja instagrami postid ning whatsappis piltide ja videote saatmine teistele(sorri mu kallid sõbrad).
See on nii imeline ja imelik samal ajal, kuidas teatud Londoni osades nagu Temple peatuse juures ning mõndande teiste korduvate venue'de juures muutub elu ja olu ja isegi õhk täielikult ning tundub, et inimesed kes külastavad moenädalat elavad täielikus enda maailmas enda reeglite järgi. Seda maailma kaitsevad uste peal bouncerid ja ranged listid ning seal aitavad liigelda suured valged pressi ja buyers bussid ning LFW mersud. Ja toit..toiduks on kümned ja sajad streetstyle fotograafid ja joogiks Vitamin water ja kohv pressi-blogimis-alalt.

Ma ei tea paljud teist teavad, aga ma olen hüpanud langevarjuga. Jah päriselt. Lennukist ja mitte tandem hüpe instruktoriga, vaid tegin passi ja hüppeload ära ja hüppasin üksinda. Osalt selle pärast, et enda kõrgusekartusest üle saada, osalt selle pärast, et kogeda seda üüratut adrenaliini. Nüüd ma saan aru, et selleks, et seda adrenaliini kogeda, ei pea ma minema langevarjuga lennukist mitme km kõrguselt alla hüppama, LFW pakub seda mulle täpselt sama palju. Aastas ei ole hetke kui ma olen õnnelikum, ärevam, paremas tujus,rohkem põnevil, energilisem ja rahulolevam kui need loetud päevad, kus ma tunnen, et THIS IS IT, ma liigun õiges suunas enda elus, sest see on see mida ma tahan, see on see,kuidas ma tahan elada.

Nagu ka värske armastusega mäletan ma kõiki pisidetaile, mis tõmbavad mul seest kohe õõnsaks. Temple metroopeatus, millest väljuvad kõige kirevamad ja ilusamad inimesed. Pingid, kus vahetad oma madalad kingad kõrgete vastu. Esimene päev ja pressikaardi kättesaamine. Uskumatutes kogustes Vitamin waterit(pärast moenädalat ei suuda seda enam tükk aega juua) Tom's deli ja selle kitsejuustu võileivad. Non stop kohvijoomine. Blogibaarid. Pikad järjekorrad, lühikesed showd. LFW “sõbrad”- inimesed keda sa reaalselt näed iga 6 kuu tagant fashion weekil ja kellega sa vahepeal pole sõnagi vahetanud, kuid esimesel päeval nähes on tunne et tegu on su heade sõpradega ning teie elud sulanduvad ühte ja käivad sama rada selle hullumeelse kuid vapustava nädala. Hommikused outfiti dilemmad, ilm. Valutavad jalad, energiapuudus. Valged pressibussid. Goodie bagi'd. Streetstyle fotograafid, kes massides ründavad nii kui astud jala sommerset house õuele. Pildid, mis kunagi sinuni lõpuks ei jõua. Uued trendid, eredad tuled. Ilusad inimesed, veel ilusamad modellid.. Ma võiksin seda listi jätkata lõpmatuseni.

See fashion week olen ma asjale lähenenud veel väsitavalt ja keerulisemalt kui tavaliselt. Nimelt tulin varakult Londonisse tagasi, sest nagu ma juba eelnevalt mainsin, kutstuti mind Roksandasse tagasi. So here I am. Londonisse jõudes olin ma 39kraadise palavikuga, hääleta ja nina tatine. Kõik on siiani sama nädal hiljem(v.a. Palavik thank god) kuid I keep going on. Siiani olen veetnud kõik päevad ja peaaegu et pooled ööd Roksanda stuudios, vastu võtnud Sarah Mower'it(aka UK Anna Wintour) ja koju stuudiost ööseks endale nö. “kodutööd” kaasa võtnud, mida ma btw hakkan tegema pärast selle posti kirjutamist ja paracetamoli+sudafedi alla neelamist. Meid on stuudios 13 kõik kokku praegu ning tänaseks ööseks toodi kaks õmblejat juurde ning koguaeg midagi muutub, uusi kangaid tuleb juurde, uued ideed tulevad peale ja aega jääb ainult vähemaks. On mis on, Sarah käis ära ja oli täiesti vaimustuses. Mina olen vaimustuses. Sest see on lihtsalt next level perfection. Juba teisipäeval uk aja järgi kell 11 näete, mida me oleme teinud ja loonud. Ma austan ja imetlen Roksandat inimese ja disaineri ja juhina ning jumaldan meie pisikest tiimi, sest me kõik oleme tõesti selle alla oma hinge ja loomingulisuse ja energi pannud. Igaljuhul, teisipäeval ärkan kell 5:30 hommikul, et minna kõike ettevalmistama. Stuudios töötamise pärast jätsin vahele ka LFW'i esimese päeva, kuid täna otsustasin ikka minna, mis on suhteliselt epic, sest pärast seda sõin jälle sisse rohte, läksin tagasi tööle, natukene aega tagasi jõudsin koju, sõin esimest korda päeva jooksul pmst, nüüd kirjutan posti, siis teen homseks kollektsiooni jaoks oma to-do-listi asjad ära, valmistan ette kooli suveprojekti, magama ja ärkan homme 8 ning järgmised 3 päeva tõutavad tulla 4x hullema tempoga. Oehh..aga nagu ma ütlesin- nii ma olengi kõige õnnelikum ja kõige rohkem endas elemendis.

Täna juhtus nagu ikka- lubamatu ehk siis kaamera jäi maha nii mul kui Liisal ja iPhonega tegin kõigest paar pilti. Loodame, et homme läheb paremini!

reunited- happy and young and happy happyyyy

Päikest,
R