Is this the end?

Ülalpool piltidena panin teile enda esimese kirjaliku postituse siin blogis lugemiseks ja ise Alustan kirjutamist raske südame ja kurva soundtrackiga sest tean et teema millest kavatsen kirjutada.. on mulle endalegi arusaamatu veeel. Segane keiss igaljuhul.
Teema mille üle ma olen viimasel ajal enda ette päris palju arutlenud on järgmine: millal on õige aeg blogimisega lõpetada? Küsimus ei ole selles kas seda teha on the top of your game või lasta asjal ära vajuda vaid hoopis enda jaoks kõige õigemal ajal.
Ma olen pidanud blogi üle 6 aasta. Ehk siis terve minu teadliku-inimeskes-saamise-täiskasvanuks-kasvamise-aja ja see tundub praegusel hetkel maailma pikima ajana. Nii kui ma lapsepõlvest välja kasvasin ja ma hakkasin iseloomu näitama ja pubekas olema, tekkis mul blogi. Ei, ma valetan- alguses natukene aega kirjutasin kõik oma mõtted ja jonnid emakeele kirjanditesse mis olid eriti boldid ja emotsionaalsed ja isiklikud ja skoorisin ilusaid A-hindeid ja alles siis avastasin blogimise. (Enda kahe fantastilise sõbranna kaudu, kes siiamaani on ilmselt ühed kõige targemad ja intelligentsemad inimesed keda ma enda elus olen kohanud, Lisetti ja Mylene kaudu.. omaaegsed blogger queenid) Ja sealt sai see alguse ja kasutasin blogi "Kallis Päevik, ..." vormis ning rääkisin kõigest mida ma tegin kuid mitte kunagi sellest mida ma mõtlesin või tundsin. Siis läks aeg mööda ja hakkasin kirjutama tunnetest ja inimestest ja kuskilt tekkisid lugejad kes ei kommenteerinud ja kellest ma teadlik ei olnud väga kaua.. aga inimesed lugesid ja seda kuulsin ma linna pealt siit ja sealt. Lugesid sõprade sõbrad, tüdrukud kellel olid crushid kuttidesse kes olid mu sõbrad ja kellest ma kirjutasin.. ja lapsevanemad kelle alaealised pubekast lapsed käisid samadel "pidudel" mis mina ja võtsid oma lapsi piltidega vahele mis minu blogist võeti välja.. Aga see oli ammu ja siis kui eestis oli blogimine minimaalne. Siis ma mäletan, hakkas Britta mu koolist blogima( ka Kallis Päevik..stiilis küll ja igapäevaasjadest) ja tema oli vast ainus asimene teine blogi mida ma ise jälgisin  (v.a. meie tüdrukutepundi omad) ja tundus nii superkhuul ja täiskasvanud ja keegi kelle moodi ma tahan kindlasti olla:)  aga see selleks..
Mingi hetk tundus Eesti nii tühine ja lihtne ja inimesed kes mu ümber tundusid alati samad ja ideaalid igavad, piirid suruvad.. kõik kuidagi crashis mu peas ja tundsin et tahan sealt ära ja tahan uut lehte. Tahan jätta miljon suvalist tuttavat ja pubeka-probleemid ja draamad ja minu jaoks igavad keemia ja füüsika tunnid ja lihtsalt ära tulla. Täiesti uut puhast lehte. Puhas leht tuli ja see päev kui ma võtsin vastu oma UK-kooli pakkumise sulgesin ma blogi.
Mul on raske kirjeldada seda tühjust mis valdas siia tulles. Mitte ühtegi tuttavat,sõpra. Sa ei tea mitte ühtegi tänavat ega kohta. Keelest saad aru aga on võõras. Telefoninumbrit pole, aadressi pole. See oli veel aeg kui eestis Facebook polnud üldse kasutusel(vähemalt minu tuttavatel) ja Orkut oli big thing(millest UK's keegi ei teadnud). Tegin endale siis Facebooki ja see on see faas kui sul on reaalselt 0 sõpra seal ja üks haaval hakkab tekkima juurde ja oled õnnelik. That was it. See oli täpselt see mida ma tahtsin ja mida ma vajasin sel hetkel kõige rohkem.
Ma olen hingelt rääkija ja kirjutaja ja mõtleja. Seepärast mulle meeldibki palju üksinda olla ja lihtsalt...mõelda enda mõtteid. Mul ei hakka kunagi iseendaga igav. Vahest Tallinnas olled veedan pool päeva enda toas(sest ma lihtsalt saan sest mul on 0 kohustust siis!!!) ja tulen alles pärastlõunal/õhtul sealt välja ja mu ema arvab et ma magasin nii kaua.. ma ütlen nope, ma hommikust saati üleval kuid ei oska talle seletada mida ma tegin terve selle aja. Vastus on et.. had fun with my own thoughts :) AGA..kuna ma olen kirjutaja,rääkija/arutleja ja mõtleja olemuselt siis jätkasin kirjutamist sahtli(loe:arvuti) põhja ka pärast seda ja mingi hetk ei suutnud enam vastu panna ja avasin uue blogi. Uue selle pärast et tahtsin puhast lehte ja teha seda nii et keegi ei tea sellest midagi aga enda silma-iluks saan scrollida ja kooli projektide jaoks asju ühte kohta koguda. Jälle juhtus sama värk- kuskilt keegi hakkas lugema ja järsku luges seda rohkem inimesi kui üks või kaks.Mäletan nii selgelt seda kui vaatasin et what, lugejaid on päevas üle 100- misasja? kes seda loeb? kust see leht leitakse või miks?! Ja siis tulid küsimused ja appihüüded hariduse kohta Inglismaal ja ma tegin kõik mis ma sain et aidata teisi nende unistustega ja koolikatsetega nii kuis ma saan( alustades postitustest, emailidele vastamistest lõpetades sellega et vaatasin portfooliosid üle, aitasin tundide viisi ettevalmistada jne). Üks kõige paremaid fiilinguid tekkibki kussjuures siis kui ma saan uue meili kelleltki kes ütleb et a la mõned kuud tagasi aitasid sa mind mu koolikatsetega/plaanidega ja now im here ja its pretty much fanfuckingtastic.
Ahh..ja again sõuan ma eemale enda jutu poindist.. god- im pretty much superamazing in that huh? ANYWAY- kõik mis pärast seda tuli on juba History ja selle kalli blogi arhiivilehtedel kirjas.
Blogimine ja kirjutamine siia kasvatas mind hullult.. rohkem kui ma oleksin kunagi osanud ette aimata. Ma kujutan ette et paljude jaoks minu ammu väljaöeldud statement et "blogi on kõige lähedasem asi minule ja mu olemusele. mina= minu blogi ja me oleneme üksteist iga hetk" tundub nii non-sense.. aga nii on. Te vb ei kujuta ette kui paljud segased asjad on minu jaoks selgeks saanud pärast seda kui ma olen nad kirjutanud ülesse siia post'i lehele, ükskõik kas ma postitan need ära või salvestan draftidesse..
Ma olen ÜLIemotsionaalne inimene( st et kui ma naeran siis ma naeran krampides põrandal maas ja nutan ma ka palju, olen kas üliõnnelik või ülikurb..tõeline emotional hurricane) ja ma arvan et moetööstuses see ei ole just kõige suurem pluss ning seda just kriitika ja selle talumise pärast. Blogimine on õpetanud mulle kriitika talumist ( kool ka muidugi, aga see on teistusugune kriitika). Eriti just formspringi olemasolu i think. Nüüd, tagasivaadates, mõistan ma seda paremini kui siis. Poolteist aastat tagasi kirjutas keegi formspringi just pärast M'st lahkuminekut, et kas ma ei arva et ma olen liiga paks ja et kas selle pärast olengi ma nüüd vallaline? Mäletan et tegin mingi sarkastilise postituse ja viskasin selle üle nalja päris lõbusalt. Aga õhtul astusin ikka kaalule ja vaatasin peeglisse, süda veritsemas värskest lahkuminekust ja meel tumedaid mõtteid täis. Võtsin ette mõõtude/size'de tabeli ja mõõtsin end ära ja tagusin endale mõistuse pähe. Sellest ajast saati pole ükski kaalu/toitumise kriitika mind tõeliselt puudutanud ja olen just promonod kõige normaalset ja loomulikkku. Ma arvan et kõik blogijad ja ka niisama formspringi accounti omajad on väga julged inimesed- nad annavad teistele võimaluse teha midagi, mida nad tegelikult üldse ei vääri. Lasta teistel inimestel end hinnata ning anonüümselt arvamust avaldada selle kohta mõtlemattta kuidas see võib teist inimest puudutada. Vahet ei ole kas see on siis positiivne või negatiivne.
Olen õppinud selekteerima seda mida ma jagan ja kellega. Et on tuttavad ja on sõbrad. Ja blogilugejad. Ja sa ei tea kunagi kas su uus tuttav on su blogi lugeja or not, niiet parem arvesta alati sellega et on. Niiet kõik mis sa blogisse paned on tegelikult out there ja kõigile näha. Kuna ma üritan olla nii aus kui ma saan enda tegemistes ja kirjutamistes siin, siis tihtipeale arvatakse et see ongi kõik.. kõik mida ma teen,arvan,tunnen ja see on täiesti okei asi mida arvata. Sest mina ise, enda teadliku otsusega, tean et tegelikult there's much more. Ja mu lähedased teavad sama. Nemad kaitsevadki mind kogu muu jama eest maailmas.
Ja seda jama on palju. Blogimine on minu silmis muutunud Eesti mõistes küll pooleldi-prügimäeks. Seda sellesmõttes et koguaeg on vaja kedagi võrrelda kellegi teisega, kellegil dissida kedagi teist jne.. Formspringis ikka õli tulla ajada( seda näen nii enda inboxist kui ka enda follow-feedist) küsimustega kus tehakse kedagi teist ikka maha. Või siis kiidetakse kedagi teist maha tehes hoopis kolmandat inimest( a la " sa oled küll palju normaalsem kui isik "B" kes on nii nõme selle ja selle põhjuse pärast, sa oled ikka palju teistsugusem ja toredam " blabla - you get my point) Täielik lasteaed. Kui tahad kiita siis kiide laimamata ja kui üldse mitte midagi tarka ja läbimõeldut pole öelda- siis jäta parem ütlematta. Sama keiss vyou'ga. Tegin kõik need asjad endale selleks et olla lugejatega veel personaalsemas ühenduses ja kuidagi vastik tunne on mõeldes sellele et pooleldi on saanud nendest asjadest suvaline-hihi-haha-täiesti-lamp-pläma-kogumis-koht. Tekitab lihtsalt tühise tunde.
Ma tõin enne teemaks selle jutu, et mu blogi defineerib mind. Paar päeva tagasi kirjutas keegi kibedalt formspring( Tsiteerin otse sealt:

"uskumatult kahepalgeline inimene oled ja internetis jätad endast hoopis teistsuguse mulje kui sa päriselus oled, vastik lihtsalt."

See oli jälle üks neist asjadest mille üle ma naersin ja mis mulle kindlasti südamesse ei läinud, aga pani natukene asjade üle mõtlema küll. Kolm põhilist asja mis ma välja nuputasin/mille üle mõtisklesin olid siis järgmised:
-esiteks see inimene pole ilmselt minuga eriti kokku puutunud/minuga rääkinud isiklikult kordagi/ ei tunne mind absoluutselt = ei võta mitte mingit pidi isiklikult sellist asja ja lasen ühest kõrvast sisse teisest välja
 - teiseks( palju tähtsam mõte)- ma südamest usun et see kes ma "olen" enda blogi kaudu olen mina ise ja iga kui viimane mõte mis ma siia kirjutan tuleb minu kõige sügamast hingesopist( seetõttu polegi vist väga imestada et osasid postitusi kirjutades pillin ma ise ja enamusi isiklike asju lugedes nutavad mu vanemad) - kuidas on siis võimalik see, et ma jätan endast HOOPIS teistsuguse mulje kui ma "tegelikult" olen? milline on siis see "kujutlem" minust mis inimesed/lugejad enda jaoks valmis mõtlevad või kellega ma ennast siis siin selle konkreetse kommenteerija silmis üritan tembeldada? Superinimeseks? täiuslikuks? headuse kehastuseks? never. vead voolivad meist paremad inimesed.
-kolmandaks- miks ma pean üldse kuulma sellist juttu. miks see on minu viga,et keegi kes mind üldse isiklikult ei tunne, arvab et ma olen mingit tüüpi inimene ja siis kuskilt kaugelt nähes pettub selles kujutlemas ja mina, kes ma ei vasta ootustele, pean tundma ennast halvasti sest ma olen kahepalgeline. ma olen täpselt selline nagu ma olen ja nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. ja see on okei. see on hea ja õige. Lihtsalt see konkreetne näide pani mind mõtlema selle üle, et kas see koht kust ma üritasin põgeneda aastaid tagasi Inglismaale tulles- kas ma olen ennast ise suutnud mässida samasse paika? See, et ma tunnen, et kõik surub peale- inimesed, ootused, lootused, "mainekujundamine" ja ootustele vastamine. Nüüd olen aru saanud, et vahet ei ole kus sa geograafiliselt oled ja alustad enda "uut puhast lehte elus"...täpselt sama seisu võid saavutada ka eemal olles. Inimesed räägivad. Alati. Eriti kui sa oled nõus jagama. Ja mina olen alati olnud. MItte sellepärast et tekitada rohkem kõmu ja melu, vaid hoopis selle pärast,et ma olen loomult kirjutaja ja mõtleja ja mõtiskleja ja olen seda olnud alates enda esimestest "salapäevikust" mida ma hakkasin pidama 7.aastaselt nii kui ma kirjutama õppisin:) Ja mida ma pidasin selle hetkeni kui alustasin blogiga. Ja see on mul siiamaani alles! Niiet looks like, et terve mu elu on ülesse kirjutatud.
What Im trying to say here on see, et ma ei tea veel päris kindlalt kas just nüüd on see aeg kui ma tahaksin välja kasvada oma "blogimise/päevikupidamise-ajastust" ja hakata ükskord elus täiskasvanuks. Elamine ainult iseenda pärast ja mitte sheerimise pärast kõlab kuidagi nii võõralt aga äkki see ongi see kuidas mina pean suureks kasvama? Ma ei taha jääda igavesti tüdrukuks RobertaE blogi taha. Ma tahan disainida ja viimasel ajal tunnen ma aina enam ja enam kuidas minu, kui disaineri, identiteet hakkab välja kujunema ja küpsema... ja see on kuidagi nii elevust tekitav ja põnev ja samas rahuldust pakkuv mulle endale. See tunne, et varsti olen ma valmis tutvustama ennat kui disainer nii iseendale kui teistele ning võtta vastu otsuseid enesekindlusega selles vallas, sest usun sellesse mida ma ise teen. Ja kirjutada tahan ma ka. Olen ju alati seda teinud. Ja mulle on pakutud rohkem kui korra raamatusse enda mõtete valamist ja siis poeriiulitele asetamist. Aga jällegi- not yet. Pole valmis. Liiga noor on mu meel ja sõnad on ka toored.Mulle meeldib  Susan ja see kuidas tema on selle värgi enda jaoks lahendanud. Ma olen tema kirjutiste fänn olnud superkaua ja nad on minu arust funnid ja kihvtid ja samalaajal ka päris targad. Kuna need on nii geniaalsed siis ma pole kunagi mõelnud sellele milline Susan inimesena on. Samuti teadsin et ta tegeleb toimetamisega ja oli nt päris üllatunud kui sain teada et Eesti modellisaate taga on ka tema hästi palju.. kuidagi ei matchinud kokku sest ta kirjutised on niiii teistusugused aga i didnt care much, sest jällegi- mul polnud välja kujunenud mingit konkreetset kujutlema temast. Siis, nüüd, paar nädalat tagasi kohtusin temaga täiesti uskumatus situatsioonis(loe:peol) ja rääkisin ja jutustasin temaga ja ta fantastilise abikaasaga varastel hommikutundidel. Pidu peoks, aga jutt on järgmine: superäge ja fantastiline inimene kihvtide kirjutiste taga. Ja modellisaate taga. ja paljude teiste asjade taga. Aga tundub siiski, et kõik need asjad on eraldi ning ei crashi omavahel kokku ja lasevad inimesel eksisteerida täpselt nii nagu nad on. Ja ta blogi-leht ei defineeri teda, mis on ka päris kihvt.
Lähiajal tõstan blogi aadressi ümber blogspoti lehelt ning loodetavasti selleks ajaks olen suutnud otsustada mis sellest edasi saab. Äkki on parem lihtsalt limiteerida seda mida ma läbi lasen ja kirjutada ainult siis kui süda ütleb ja peas on targad mõtted ning pilte lisada ainult siis kui inspiratsioon on peal, uus disain lõpetatud, kollektsioon välja antud  või projekt lõpetatud. Ei tea. Aga seni kui ma mõtlen mõelge teie ka igast heade asjade peale, selle peale kuidas teisi hindade ja nendega käitute, ühiskonna ootustele teie suhtes ja üritage motiveerida ennast tegema suuri asju. Ja kui siis aega üle jääb ... siis lugege raamatuid. või Susani blogi. Või vaadake filme. Piiiis aut.


Ja pilte "noorusajast" ehk deja vu ehk sama fiiling aga aastaid tagasi ( 14-15a., max 16)

Quelle konkurssi võitmine & kollektsiooni müükipanemine- felt like da biggest thing ever

 Maailmalemmik Jammin' @ Jamaica

 15th bday

 Lõpetamise kleidiproov

 Roosad Käärid & organiseerimine

best friends forever

 lõpetamine

 familyluw