One of those posts- would I do it all over again?

Kell on 11 õhtul ja on reede.
( okei. nagu näha on reedest saanud esmaspäeva õhtu ja ma tegin kolme päevase õppe-pausi kirjutamisesse. hea nädalavahetus koolis, nii 12 h päevas vähemalt ja laupäeval jäime lifti kolmekesi kinni ka. nii et hädaaabi nupp ei töötanud ja telefonilevi ega elektrit/valgust polnud. hea stressivaba. aga im back ja jätkan jutuga ning lõpetan teksti mida alustasin reedel.)
On juhtunud ime ning ma olen kodus, teetass süles ja sokolaad põses. Ma jõudsin 10 minutit tagasi koolist koju, kus ma viibisin viimased 12 tundi ning olen otsustanud tänase õhtu vabaks võtta ja kirjutada. Kirjutada teile.
Ma kirjutan teile millestki, mida ma olen enda peas mõlgutanud juba jumal teab kui kaua ning arutlenud sel teemal nii iseenda kui ka enda lähedastega tunde ja tunde.

Nagu ma olen ka varem pikalt-laialt rääkinud, et mood ja disain ja kunst oli minu jaoks ainuvalik kui ma pidin valima mis suunas oma eluga edasi minna. Vähese ajaga olen ma õppinud rohkem kui ma oleksin kunagi osanud aimata, kogenud asju mida on võimatu sõnadesse panna ning kohanud inimesi, kelle kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Samas, ükskõik kui imelisena see ka ei kõla, on teekond iga väikse saavutuseni nõudnud hulgatul arvul ohvreid ning on lihtsalt NII palju asju, mida ma sooviksin, et ma oleksin teadnud, enne kui otsuse tegin minna seda rada.
Ma olen saanud nii palju superanonüümseid formspringi kommentaare a la "mida sa ajad et sul nii palju teha on ja sa väsinud oled ja puhata tahad?! käid koolid nagu iga teine eesti noor ja isegi tööl ei käi." jne-jne. Nüüd on see hetk, kui ma tõusen püsti ja madistan jalgu vastu maad ja ütlen EI. ei see ei ole nii. kõik ei ole nii must-valge.

(Before I go further on- mu sisetunne tunnetab juba ette ära kõik need anonuumsed kommentaarid a la " mida sa hädaldad, sul pole midagi rasket/tahad et inimesed kaasa tunneks sulle/teised lapsed nälgivad ja sina elad nii ja veel hädadad ka/teised elavad palju pingelisemat elu ja pole häda midagi/jne". Seetõttu  teen ma puust ja punaseks ette ära- selle postituse mõtte pole ükski neist ülalpoodud näidetest. See on selleks, et seetada lahti reaalsust kellegile, kes on kaalumas samat teed minekut. Ja ma tean et neid inimesi on päris palju. Vähemalt nii ütleb mulle minu meilbox ja formspring. )

Ma olin 14 siis kui ma hakkasin esmakordselt mõlgutama mõtteid oma elu kulgemist veidi muuta. Seda kahel- kolmel põhjusel:
-esiteks ma teadsin päris hästi mida ma teha tahan tulevikus. ning ei suutnud oodata ära kauge tulevikuni. tahtsin seda kohe.

-teiseks- see teadmine viis mu enda peas järelduseni et ega nende asjadega mida ma igapäevaselt koolis õpin, ma ennast väga disaini ja kunstilisel alal väga ei arenda ja ega mul seda muud jama väga vaja siis ka pole.(noor+naiivne mõtlemine. nüüdseks olen juba ammu aru saanud, kui väga iga valdkond mõjutab teist ja kui tähtis on ennast harida võimalikult mitmes suunas)
see viib kolmanda põhjuse ja reaalsuseni- koolis käimine ja kõige selle (minu jaoks sel hetkel) igava ja kuiva pähe raiumine tundus niiii mõtttetu ja halb, et ega ma seda väga palju ei teinud. veetsin päevad läbi kokates, raamatuid lugedes, sõpradega (kes olid peaaegu reeglina alati vanemad) väljas käies ja hängates, õmmeldes. vanematele kinnitasin et kõik on okei ja küll ma hakkama saan. käisin kooli "paharättidega" (haha. mis sõna) õppenõukogudes perioodi lõpus, kus kuulsin et mul üks max põhjuseta puudutud tundide rekord of all times ja aega 4 päeva parandada a la 12 X'i tunnistusel. parandasin kõik ära kahe päevaga. 9nda klassi eksamid tegin kõik viiele( kuigi matemaatika aasta hinne oli ramis a la E??) ja sain aru, et tegu pole minu õppevõimekuses, vaid hoopis tahtes õppida. ja huvis.
Ma usun, et on niiiiiiiniii palju noori kes tunnevad täpselt sama. iga inimene ei saa olla hea sportlane, botaanik, füüsik, keeleteadlane ja kunstnik. kõige parem kõiges.

Inglismaa A-level süsteem oli minu jaoks täpselt õige. See andis mulle vabaduse valida ained that I'm passionate about & study them in depth. Ning see oli kõigest akadeemiline haridus mille ma sain. Ma usun, et see mida ma olen õppinud inimestelt ja elult viimaste aastatega on palju-palju väärtuslikum. Ja see mida ma olen õppinud ise enda kohta- hindamatu.


 Inglise gümnaasium kinnitas mulle, et ma teen õiget asja. Et see huvitab mind ja minu janu enda silmi harida kõige ilusa ja vaimustavaga mis maailmas on tehtud ja loodud.. on lõputu. Nüüd, peaaegu viis aastat hiljem, olen ma janusem kui kunagi varem ja ei näe sellel kõigel lõppu.

Pealtnäha tundub, et on rumal küsida, kas sellel kõigel on mingi point? Ja kas lõpptulemus on pingutst väärt, kui endalegi pole päris selge veel, mis see lõpptulemus päris täpselt on.


Minu esimene wake up call oligi muidugi A-level'i head of art department. Ta piitsutas meid kõvasti ning pani tegema igavaid ja rumalaid joonistamisharjutusi. Rebis tundetult katki meie päevade viisi ette valmistatud kodutööd ning seletas pikalt, et ta ei usu, et ma saan kunsti ainena läbi ning kunstikooli pole minul ka kohta. Oh kui palju titepubekapisaraid jäi sinna kunstikorpusesse. Aga see oli tema viis meid armastada ja harida ning sellest oli abi. Ma sain iga aine läbi 100%'ga ning sain sisse igasse kunstikooli kuhu kandideerisin. Temast sai mu hea sõber ning lemmik õpetaja läbi aegade, kes siiani toetab, kritiseerib ja kiidab.


CSM'i Foundation degree oli muidugi samm edasi koos McQueeni internshipiga. Sest kõike ja kõiki oli nii palju. Koolis olid kõik niiii andekad ja abitsioonikad ja motiveeritud, et see pani su tundma suure 0na. Õppejõud olid kordi karmimad kui ma olin harjunud. McQueeni tööpäevad kestsid enamasti 1-2ni öösel välja ja pärast seda pidin ette valmistama järgmise päeva koolitöid. Ning järgmine hommik kooli minema ja siis McQueeni ja tegema seda kõike otsast peale.
McQueen oli silmi avav ja õpetas mulle NIINII palju. Inimesed olid fantastilised. Kõik mis ümberringi näha-katsuda oli, oli imeilus. Kõik olid motiveeritud. Imeline oli olla millegi nii ilusa loomisel abiks kogu oma hingega. Täpselt samad Roksanda kohta. Roksanda praktika muutis täielikult seda kuidas ma ise tahan disainida ja milline disainer olla ning tänu sellele sain aru, millise ülesehitusega firmas ma töötada tahan.
Mis mind endas kahtlema pani, just McQueenis olles, oli fakt, et kõik disainerid olid single. Kellegil ei olnud ühtegi kodulooma. Elasid rendikorterites. Töötasid oma 18 h päevas vähemalt. Ainus mis neil elus oli, oligi nende töökoht. Mida nad armastasid ja nautisid rohkem kui muidagi muud maailmas. See oligi nende pere, ja koer ja kodu ja kõik muud tähtsad isiklikud asjad maailmas. Selles on midagi ilusat ja kurba minu silmis. Aga samas ka midagi niinii üksikut ja tühja.
Ma olen alati kartnud olla üksinda. Mitte füüsiliselt, aga just vaimselt. Tunda ennast üksikuna. Ma olen alati tahtnud suurt ja õnneliku pere. Lapsi, kes ei tunne end kunagi üksikuna ja keda ma saan jälgida üles kasvamas iga päev.
Nähes ja fiilides tegeliku reaalsust ja eraelulisi ohverdusi ma ehmusin, kuid sellegi poolest alati kinnitasin endale, et there's have to be a way kuidas asjad tasakaalus hoida ja et erand kinnitab reeglit jne jne.
Viimase viie aasta jooksul on mul olnud suurim rõõm ja au tunda ennast armastatuna. Palju ja korduvalt. Mõni kord tagasi armastades, teine kord mitte. Kuid kui ma vaatan sellele kõigele tagasi, pean ma endale tunnistama, et iga kord kui ma olen sellest armastusest ilma jäänud siis see on olnud kas otsesel või kaugsel põhjusel minu ning minu disaini-kunsti armastuse ja suurte unistuste süü.Kui mitu võimalust on olnud mul astuda samm tagasi oma unistuste poole pürgimisel ja teha samm edasi enda eraelu heaks. Ma pole seda sammu kordagi teinud. Tahtmatult. See on olnud alati alateadvuslik otsus, see on see kes ma olen.

Ma usun, et on niii palju neid, kes mõtlevad nagu mina kunagi. Et ei, saab ka teisiti ja tuleb jaotada enda aega ja kõik läheb hästi ja jaguneb ära ja blabla. Ma olen õnnelik, kui keegi saab sellega hakkama. Aga enamasti it all comes down to these moments, when you have to choose between either one thing or another. Kõige korraga alati 100% teha ei saa ja ennast jagada kõige vahel ja üritada endast anda 100%on hullumeelsus.

TERVIS.
ehk siis miski, mis on tähtsam kui eraelu või miski muu üldse. Sest ilma selleta ei saa ju kuidagi. God, ma mäletan neid näägutamisi "pane kurk kinni, müts pähe, sukapüksid jalga" haha. Nüüd tundub kõige rumalama asjana maailmas külmetades välja minna või märja peaga kooli joosta. Sest ma lihtsalt ei saa lubada endale haigeks jäämist. Mitte mingit pidi.
Arutelu mu tervise kohta on ka päris palju olnud via kommentaarid/formspring/meilbox.  " ma ei tea kedagi teist kel nii palju tervise jamasid, mida sa kuulutad selliseid asju jne" on kõigest mõned näited. Kui ma olen teinud otsuse blogida ja jagada kõiki toredaid/lõbusaid asju, outfite, kooliprojekte ja kõike muud, siis minu arust on aus, kui jagan ka kõige muud mis nendega asjadega kaasneb. Niiet, see mida ma edastan, ei ole illusioon, et kõik tuleb kätte ohvriteta ja suure rõõmuga.
Kui palju ma olen kuulnud , et " miks sa ei alusta enda kooli projektidega kohe, siis pole nii et viimane nädal olen kohvi peal ja stressis ja uneta ja ainult õpid?" Kallikesed. Reaalsus on see, et nii kui eeline hand in sisse antakse ja uus projekt kätte saadakse lähvad KÕIK raamatukokku ja alustavad uue projektiga. Ning on iga päev kella 10st-5ni koolis studios vähemalt ning pärast seda 24h raamatukogus. Nädalavahetused ei ole puhkepäevad,sest esmaspäeval tutorialites peab olema ette näidata 3 x samapalju kui muidu nädala sees. Õppejõududega kohtume iga päev ehk siis iga päev peab olema näidata ette HUNNIK uut infot, researchi, kavadeid, disaine, näidiseid, printe, valmiskirjutatud arutlust etc.
Seda kui mitu korda ma olen näinud inimesi väsimusest kokku kukkumas ja kiirabi on meil käinud, oleks mõtetu lugeda. Veel mõtetum oleks lugeda seda mitu korda ma ise teinud seda olen. Või mitu sada unetut ööd olen ma veetnud kas õppides või lihtsalt uneta.. päevasest kohtidoosist.
Pinge mis disaini õppides sulle peale pannakse on täiesti hullumeelne ja seda varianti ei ole, et teha lõdvamalt.
Näide:Meid on kursusel 40. Course leader teatas, et seda on liiga palju ning tahab et 15 meist kukuks välja järgmise 3 kuu jooksul, et arvud õigeks saada ning taset tõsta. Mitte, et tase madal oleks. 40 inimest valiti 1800 seast välja too aasta. Alguses arvasime et hirmutatakse nii sama et pingutaksime rohkem. Kuni 3 nädalat tagasi kukkusid esimesed 2 välja. Pärast seda sai 2 tükki esimese hoiatuse.
Me tohime ainult 1 module'i  läbi kukkuda/nõrgalt teha. Juhtub rohkem= lendad välja. Ja see pole päris nii, et inimesed ei viitsi teha asju ära ja siis kukuvad läbi. EI. Like I said- kõik on andekad, motiveeritud, töötavad kõige kallal oma 12 h päevas ning ometigi eelmine aasta feilis selles projektis mis mul praegu käsil on, 15 inimest( out of 30.) No pressure right?


Karm aga tõsi. Ning valmistab ette tulevikuks.

Ma kardan meeletult. Seda et what if.. äkki libastun ja kukun ja läinud ma olengi. Savi siis see mis keegi arvab või ütleb.. kõik see on midaiganes. Ma oleksin ise niiii lost. Täielikult. Ma ei teaks mida teha või kes ma olen või mis must saab. Sest see on ainus asi mida ma teha oskan. Ei. Tähendab- tahan osata teha.
Samas- ühed kõige-kõige edukamad, targemad ja õnnelikumad inimesed keda mul on au tunda, on college drop-outid. Mitte et ma seda nüüd ise plaaniks, ei. kindlasti mitte! Lihtsalt lohutuseks.
Ja tegelikult, sellest hirmust olen ma ka üle saamas. Oma vanematega arutades sel teemal, kuulsin ma kõige täiuslikumat vastust " what if'ile". Et juhul kui ma välja kukun, siis pole midagi teha. Siis võibolla see ei pidanud nii minema. Või ma ei ole piisavalt hea selles mida ma teen. Või ma pole selleks pingeks valmis. Ja et kõige lõpp on millegi uue algus ning et nad teavad, et maailmas on mustmiljon asja mida ma enda eluga peale võiks hakata. Et see pole kõige tähtsam asi maailmas. Täiuslik vastus, non?
Seda kõike teades olen ma leidnud end siiski koolist koju jõudes diivanile istumas ja pisaratesse puhkemas, sest pinge ja emotsioonid ja tervise tasakaal kasvab üle pea. Et selliseid asju ära hoida, tulebi teha time-out'e, mis minu jaoks tähendavad koju minekut ja enda vanemate hoolitseva tiiva alla pugemist, nagu ma polekski üldse täiskasvanud vaid hoopis väike laps. Paar päeva mitte muretseda ühegi asja pärast, magada nii kaua kui hing ihaldab ning rääkida maast ja ilmast pere keskis on minu paradiis. Niiet pole üldse ime, et eelmine kord koju minnes( justnimelt selleks 48 tunniseks breakiks) langesin pisarais ma isa kaela. Mitte kurbusest. Vaid õnnest vast kõige enam. Et ükskõik mis muutub, või kasvab üle pea või laguneb koost.. mul on alati mu pere kes usub minusse ja püüab mu kinni, kui ma libastun.


JA siis muidugi tahan ma kodus olles( sest see on ainus hingetõmbe aeg) õue mängima minna. välja! Sõpradega peole. Nagu minu eale kohane. Sest social life on viimane asi millest unistada üldse võib praegusel hetkel. Ei mina ega Liisa ei käinud ühelgi freshers weeki üritusel ükski aasta, ma ei mäleta millal kumbki meist üldse viimati väljas-peol-kusiganes käis:D Ma üritan meenutada viimast nädalavahetust ja hilisõhtut mis ma koolis stuudios vähemalt 30 inimesega ei veetnud :D
Väljas käimise puudulikusest kooli ajal tuleneb ka see, et ma pmst üldse ei tarbi alkoholi, sest esiteks:
a) ma ei saa endale lubada hangovereid ja halvasti tundmist
b) pole aega
c) mu keha pole sellega absoluutselt harjunud ehk siis 1 klaasist veinist võin ma täiesti mälu-purju jääda, niiet ma pigem üldse ei joo ega igatse alkoholi ka:)
d) kuna immuunsussüsteem on niigi nõrk unepuuduse ja stressi tõttu, siis üritan oma keha toidu-joogiga hoida nii puhatana kui võimalik. ja seda on tunda:)

See kõik on umbes 1/100ks sellest, mis on tegelik reality ja mida ma oleksin tahtnud võib-olla teada, kui ma oleksin ennustajal lasknud 5 aastat tagasi klaaskuuli sisse vaadata ja mu tulevikku näha.  Ma ei arva, et ma oleksin teinud midagi teisiti või valinud teise tee.
See mis ma teen on ainus asi mida ma olen tahtnud teha ja mitte alati ilmtingimata osanud. Ma olen õppinud ja janunenud õppimise järgi.

Ma südamest usun, et see, kui sulle on võimalus antud õppida, omandada haridust ja kogeda, on suurim kingitus maailmas. Alates algklassidest. Nii rumal on mõelda, et millal see freaking kool läbi saab ja hädaldada selle üle.  Ei mõista, miks keegi peaks olema silmaringi avardamise vastu?
Kui ma saaks, siis ma käiks elu lõpuni koolis. Ei muretseks mitte kunagi raha ega tuleviku pärast ja lihtsalt õpiks. Lõpetaks kooli, teeks magistri, õpiks keeli, reisiks mööda maailma ja õpiks kultuuride kohta, läheks kultuuriajalugu ja kirjandust õppima, õpiks teiste maailma köökide kohta ja niiii edasi ja niii edasi.
Õppida midagi, mille teadmiste järgi su mõistus januneb, on kõige suurem rõõm ja õnnistus. Minul on vedanud ja ma saangi seda teha. See ongi ainus põhjus, mis vabandab välja kõik need unetud ööd ja kibedad pisarad, tervisehädad ja stressi. Aga ega mitte mingit muud lisapõhjust polegi vaja. See on ainus mis on tähtis ja ainus mis loeb.

Ma ei tea kui paljud on kursis sellise tegelase-filosoofiga nagu Alan Watts? Aga siin on megainspireeriv ja tark ja õige ja natukene cheesy video/kõne, mis vähemalt minu jaoks paneb kõik paika:

Rahustab teadmine, et keegi teine arvab veel, et kõige tähtsam pole teadmine, kuhu me omadega jõudma peame lõpuks. Mul pole näiteks vähematki aimu. Ja see on okei.
Ma naudin seda teekonda, ükskõik kui valulik ja unetu ja stressirohke ta ka siis ei ole. Sest see on ainus asi mida ma niimoodi nautida oskan ja tahe luua ja olla kõige loomingulise ja ilusa keskel on.. rooooopult suur.

Minu jaoks on see väärt igat higi- ja verepiiska ning enamgi veel.

Nii tähtis on endalt küsida, kas see mida sa enda eluga teha plaanid on just see mis sind kõige õnnelikumaks teeb? Mida sa kõige rohkem naudid? Ja kui kaugele sa olen nõus selle jaoks minema, mida selle nimel ohverdama ja kui palju enda isiklike piire nihutama, et selles tõeliselt hea olla. Ja see on okei, kui sa pole kindel või if you question yourself abut your choices. I do it daily. Aga in the end of the day, my answer is still the same. I'm doing the rightest thing and it's all worth it:)

pildid: pärast eelmise reede 2D materiali tutoriali.

"What would you like to do if money were no object? How would you really enjoy spending your life? 'You do that! And forget the money!' Because if you say that getting the money is the most important thing you will spend your life completely wasting your time! You'll be doing things you don't like doing in order to go on living - that is to go on doing things you don't like doing! Which is stupid! Better to have a short life that is full of which you like doing then a long life spent in a miserable way. And after all, if you do really like what you are doing - it doesn't really matter what it is - you can eventually become a master of it. It's the only way of becoming the master of something, to be really with it.
And so therefore it's so important to consider this question:
What do I desire?"