Palju sõnu, lihtne mõte.

Harva esineb õhtuid nagu täna. Õnnelike, rahulolevaid, väsinuid.



Nagu ühes eelmises postituses mainisin, tegelesin viimasel TLNs oldud päeval ühe khuuli teleprojektiga. Sellega seoses pidin vastama hulgale küsimustele enda, enda tegemiste ja käikude kohta, et kes ma olen ja mida ma teen. Tundub nagu lihtne küsimus, kuid minu jaoks oli see maailmakeerulisem asi lahti seletada. Sest fakte vaadates olen ma kõigest kunstitudeng kes pole Eestis gümnaasiumit lõpetanudki ega ühesgi "tõsiseltvõetavas" aines eksamiti teinud. Samuti uuriti, et milline see teekond on olnud selleni kus ma praegu olen? kas Balmaini tiimiga joinimine oli suur üllatus? Esimene mõte mis pähe torkab on ju, et muidugi oli. Mul oli suvi plaanitud, sügiseks plaanid ka peaaegu juba et tehtud ja Balmainist ei osanud ma veel undki näha. Kuid.. siiski.
Neile küsimustele tagantjärgi mõeldes hakkavad udused puzzletükid taaaaasaaaaa-taaasakesi kokku minema. Võimatu on ennast defineerida teistele, kui oled vaid teekond ja kui elu on pidev areng ning eneseparandamine. Minu teadmised elus, kultuuris ning moevallas ei põhine hetkel veel kraadil ega ka suurel elukogemusel mis tingitud minu suurest vanusenumbrist. Kõik mis mul on on tuhanded magamata ööd- enesearendamine ja nokitsemini hommikuni kodus, magamine raamatukogus kohvri otsas kooliprojekte tehes ja moemaja põrandal nööpnõelte hunnikus nädala otsa magamata istumine selle valdkonna (minu silmis) kõige andekamate inimestega. Inimestega kellel on tagataskust välja võluda nii kraadid kui elukogemus, kui ka kõik muu milleni mul on veel pikk-pikk ma minna. Minna kuhu? Ma ei usu lõppeesmärkidesse, sest need seavad piirid ning kui midagi muutub, siis tekkib kaoseline tunne, et kõik justkui variseks kokku. Tegelikult on iga lõpppunkt pidevalt muutuv nähtus.
Mu kõige enam esitatud küsimus formspringis on teemal " kas sa arvad et sa oleks kõik saavutanud/kõige teinud/nendes koolides õppinud/nende inimestega töötanud / nende inimestega kohtunud kellega sa oled ilma finantsilise kindluseta mis sul on ( viisakas variant)/ sind on koolidesse sisse ostetud/ praktika pole päris töö/ jne ( ebaviisakas lühendatud variant). Ma ei väsi ikka ja jälle kordamast- jah.jah.jah. Mul ei ole kerge vastata neile viisakatele ja ebaviisakatele küsimustele, sest minu eesmärgid ja minu looming on minu jaoks kõige isiklikmad asjad.Samal eelmise nädala üritusel küsis Liisi ( Eesmaa) mult, et how come ma pidevalt teen ja tegutsen aga mingit kollektsiooni pole näha olnud/üleüldse loomingut kuidagi ei tule silme ette. Vastus on lihtne- ma olen iseenda kõige suurem kriitik. Ning ma näen ennast pidevalt arenemas ja pidevalt õppimas ning tunnen et ma pole veel päris valmis. Kui mu course leader saadab meiliga pakkumisi erinevatele töökohtadele ja internshipidele siis valmistan iga ühe jaoks ette eraldi portfolio mille kohandan brändiga, teen uue projekti selle tarbeks ning harjutan lihtsalt kätt. Ma ei saada neid kunagi ära ja enamasti on tegu mensweari, leatherdesigni, sportsweari ja muuga, mis mind absoluutselt ei huvita erialaselt, kuid selleks et ennast arendada, usun, et ongi parim asi teha neid asju ja projekte mida kõõõige vähem tahad ja viitsid. Enda loomingut näidates tuleks olla selles 110% kindel ja uhke sest ainult nii saab vastu kriitikakahurile mis on aaaaalati esimese asjana valmis tulistama sinu suunas. Ma õpin koolis selleks et arenedega, teen projekte ja koolitöid selleks et timmida oma portfolio niii heaks kui saan, praktikaid selleks et õppida selle ala kõige parimatelt just neid asju mida ma tunnen, et mul on vaja selleks et saada kätte need teadmised mis mind tulevikus disainerina edasi pushivad ja mis mulle vajalikud on. Ma olen rahul et saan oma haridusteed venitada niiii pikaks kui võimalik ning võtta hoogu et teha kõik õieti. Ma usun et moes, nagu ka paljudel teistel aladel , on sul kõigest 1 võimalus selleks et läbi lüüa ning kui selle hetke missid siis thats it. Minu jaoks on see ilmselt graduate show 2015 aasta kevadel. Viis aastat õppida et baka kraad kätte saada tundub paljude jaoks pikk aeg , aga mina soovin et see oleks ikka pikem ja pikem ja pikem.
Tagasi selle juurde tulles, et kas Balminiga joinimine tuli üllatusena(algselt jah) ja kas kõik mis on üldse juhtunud oleks nii läinud ilma kindla finantsilise põhjata- Ma poleks kunagi osanudki pakkuda et minu esimene päriselt-päriselt erialane makstud päris( to all the haters haha) töö on Pariisi ühes vanimas moemajas, mis on olnud since foreeever üks mu lemmareid üldse.
Ma olen noppinud oma praktika/töö kohti väga valivalt ja valinud iga koha põhjusega. Iga koht on tähtis selleks, et ma saaks teatud kogemuse võrra targemaks ning õpiks järjekordse asja mis tollele kohale omane, mis omakorda on vajalik puzzletükk minu graduate kollektsioonis ja järgmistes käikudes elus.




 Kuigi Balmain tuli maaailma suurima üllatusena just sel suvisel pärastlõunal Tartu botaanikaaias pingi peal istudes ja lilli nuusutades on see kõik olnud kauaagne eesmärk ning tee selleni on olnud pikk ja raske. Ning ilmselt siit edasi on veel sama raske ja pikk x 1000. Eestist lahkumine, keskkooli vahetus, õppeprogrammi vahetus, kunstiained ning joonistama ÕPPIMINE, tundide viisi aktide joonistamine ja natüürmortide harjutamine, foto digi/pimikuga, McQueen prindi õppimine, prindiworkshopid, fotokursesd, Roksanda Ilincic kangaste töötlus ning drape, Mary Katrantzou print, unetud ööd joonistusblokkide ja arvutiekraanide taga ja elamine raamatukogus, CSM, kooli vahetamine, Pariis ja Balmain ja kõik muuu on olnud alateadvuses alati plaanis. Oma 13 aastases peas otsustasin ma kunagi ammu, et see on see tee mida pidi ma tahan elus astuda ning ma pole kordagi ümber mõelnud, kordagi kahetsenud. Ma ei teadnud päris hästi kuidas ma seda tegema peaks ja nagu elu õpetas, need ootused ja lootused mis mul olid enamvähem kindlalt valmis mõeldud, olid need mis kõige esimesena purunesid. See mis ma sellest õppisin oli et minu kõige suuremad pettumused elus on saanud minu kõige õnnelikumateks juhtusteks pikas perspektiivis, sest nad on õpetanud mind ujuma sügavas vees ja minu ette visanud palju värvikamaid võimalusi millest kinni haarata.

Täna on haruldane õhtu- ma olen rahul, õnnelik ja väsinud kõige paremas mõttes. Minu esimene reede Pariisis ning selja taga ilmselt et minu elu üks kõige õnnelikum nädal.  Nagu mu kaaslane ütles täna- nii hea on näha mind minu õiges elemendis. Töötava, motiveeritud, excited about life inimesena. Ma tunnen ennast hästi puhates, kuid niii kasutuna ja rumalana kuidagi kui ma ei tee seda mille vastu ma tunnen niii tugevat kutsumust. Hetkel aga, on ii palju uut ja head minu ümber, mis tahaks kõik endasse imeda. Tahaks ennast tarretada sellesse hetke- noor, terve, õnnelik, elamas täpselt sellist elu nagu alati unistanud olen suvises imeilusas Pariisis, ümbritsedes ennast kõige andekamate inimestega, armastus ja kindlustunne kiirgab mu suunas kõikidest mu kõige kallimatest inimestest ning iga päev on uus ning ilusam kui talle eelnev. Kahju on kulutada aega unele, kui nii palju head on igalpool mis võib mööduda et ma seda märkaks. Kahju on neid asju kogeda ilma et saaks seda kõike jäädvustada, seda jagada.
Keeruline on, kui õigeid sõnu ei jätku, et kirjeldada hetkelist heaolu. Aga patt on kõike ilusat enda ümber ja heaolu enda sees endale hoida. Nii ma siis jagan. Võib-olla teen seda natukene liiga harva ja võib-olla jääbki sõnadest ja oskusest kirjeldada, puudu,  ning lõpuks ongi kogu mu jutt liiga keeruline ja segane.. aga vähemalt ma üritasin.

Tahtsin lihtsalt öelda, et mul on kõik hästi. Väga hästi. Inimene otsib alati asju mile kallal nokkida, asju mille üle kurta. Täna, praeguses hetkes, ei leia ma ühtegi. Kõik on hästi. Ma olen õnnelik inimene.

Head ööd maailm.

R