I live for moments like these

Viimased seitse kuud on mööda lennanud imekiirelt. Me oleme jõudnud 39 kraadisest suvest ning piknikest varjus varasesse külma kevadesse. Paar päeva tagasi esitasime Balmaini pre aw 2014/ 2015 kollektsiooni( mida kindlasti jagan ka teiega) ning alustasime uue catwalk kollektsiooniga pariisi moenädalaks mis toimub juba 5 nädala pärast. Järgmine kollektsioon on minu kolmas Balmainis. Time flies when you are having fun. Or working hard. Mõlemat olen ma teinud pariisis ekstreemsusteni.

Kerge on kaduma minna kogus selles keerises ning kaotada end täielikult. Kas lasta endale pähe astuda või tampida teised maha, lasta enda katusel täiulikult sisse vajuda või arvata et oled parem kui sa seda tegelikult oled.. Variante ennast kaotada on palju. 

Ma ei väsi endale meelde tuletamast kui tähtsad on inimesed kes on meiega tulnud pika tee. Pere, sõbrad, hingesugulased. Tähtis on hoida neid kes juba on ja ka juurde lasta uusi tegelasi, kellega tahame jagada oma elu ilusaid ja rõõmsaid, kurbi ja koledaid hetki.

Ma olen kindel, et viimaste kuudega olen ma endale leidnud sõbrad terveks eluks ning hoian neid kui vanu ja kalleid. Kuid samas on mul vedanud, et olen nii mitmed kauaagsed sõbrad ja lähedased saanud kaasata enda Pariisi seiklustesse- et nii paljud on mind külastanud ja saanud osa minu elust, rõõmudest ja kurbustest ka siin.

Selle kuu jooksul pole ma pea hetkekski üksinda jäänud- kuu alguses sai mu mitte-nii-väikse-õepoja eluunistus ( minu külastamine pariisis või londonis) tõeks ja ta lendaski täitsa üksinda meie juurde. ( minu ja Lasso. ning tegelikult mihkli ka, sest harva esineb nädalavahetusi kui ta mulle külla ei lenda ja ma üksinda jään.) 

See nädalavahetus olid aga külas minu kõige kauaaegsemad ja kallimad sõbrannad L & L. Me oleme käinud maailma pikima tee varasest lapsepõlvest saati koos ning plaaninud enda tuleviku ning unistanud suuri unistusi.Täna, aastal 2014, oleme me täpselt selles kohas oma eludega kus me tahtsime olla, kui me unistasime "täiskasvanud" elust koolibuffeti laua taga pärast pikapäevarühma ja see nädalvahetus oligi just parim näide selllest.
Seekord aga istusime me uuesti laua taga( seekord küll brasserii) rääkisime naerupisarais ja kurbusepisarais maailmast ja inimestest meie ümber ning panime paika uusi plaane ja eesmärke. Lahendasime ära küsimused lastesaamis teemadel, kes millal ja kellega abiellub, kes mitu last saab ja kuhu nad kooli lähevad. Nüüd on natukeseks ajaks jälle plaan tehtud.

Sellised hetked ja inimesed defineerivadki elu kvaliteedi. Toovad välja parima kõige tavalisemates hetkedes. 

Pariis võib olla maailma kõige ilusam linn, kuid ta pole mitte midagi väärt kui kõige hingematvamalt ilusat päikeseloojangut Seine kaldal pole kellegagi koos jagada. 

Olgem tänulikud inimeste üle kellega meil õnnestub enda elu jagada.

Armastusega,
R