So what is up?!

Heeei..hei-hei kõik kadunud ja kõik allesjäänud lugejaid!

Keeruline on kuskilt otsast isegi alustada, et mis-kuidas-kus-miks ja mida? Nii palju küsimusi millele peaks vastama ja nii palju jutte mida tuleks rääkida, nii palju asju mis on juhtunud ja palju mis loodetavasti hakkab juhtuma.

Aga.. sellegi poolest- kokkuvõtted.

Elu tsenter: KOOL

Kõik mis ma ilmselt siia kirjutan tundub ja kõlab paljudele ülepingutava jutu või kõvasti enda haletsemise/haipimisena, niiet ütlen kohe alguses ära, et seda see kindlasti pole! Septembri lõpust kuni tänase päevani on elu olnud päris kreisi ja teinud täieliku 180 kraadi sellest mis ta oli suvel ja ma olen sellega rahul. Ma olen rahul ja harjunud sellega et minu tavaline unetundide arv on 4 tundi ja seda kõige vähem busymal ajal.  Ma olen räigelt õnnelik selle üle et kooli raamatukogu on lahti 24 h päevas, sest tänu sellele olen tihti saanud oma asjad tehtud ja oi kui palju öid on seal veedetud ilma uneta ja koduta. Mulle on okei see, et ma olen unustanud ära nädalavahetuste tähenduse ja kolme kuu jooksul olen ärganud 2l päeval ilma äratuskellata. Vahel läheb mööda päevi kui ma meili või instagrami ei tseki ja ka nädalaid kuni ma jõuan facebooki messagite avamiseni.
See kõik on hea ja ideaalne sest ma teen enda asja. Lõpuks. That's it. Viimane pingutus. Viimased 6-7 kuud. Siiani on meid püütud muuta, vormida, suunata, õpetada tehniliselt paremaks saama. Mis nüüd? Pretty much nothing. Omaette, oma päi. Keegi ei kontrolli seda kus sa oled või mida sa teed aga terve kursus on iga päev 8st hommikul stuudios ning seda kuni kella 11ni õhtul välja kui uksed lukku pannakse. Peale seda raamatukogu. Me hoiame hullult kokku ja toetame üksteist, sest kui seda poleks siis ma ei kujuta ette kuidas selle aasta keegi üle elaks.
Finally on meie peamiseks õppejõuks meie kraadi juhataja / course leader, kes on üks kõige keerulisemaid inimesi keda ma kunagi kohanud olen, kuid oma ala proff ja täielik legend moemaailmas. Ta on meiega stuudios iga päev ja tavaliselt kohtume taga 2 x päevas ja kahe kohtumise vahe peal peab olema näidata nt 100 lk võrra researchi, või kotitäis sampleid, või uued prindid kangad, pool uut esseed, illustratsioonid jne. See töökogus mis me täna toodame iga päev järgmiseks päevaks on võrdne umbes 1.5 nädalaga mis me tegime aasta tagasi kui ma ka all nightereid lasin aasta otsa. Kreisi milleks inimkeha ja aju on võimeline ja kui viimase vindini on igaüks meist suuteline ennast kruttima et asjad tehtud saaks.
Me töötame korraga nt 3 täiesti erineva projekti kallal praegu ning sellele lisaks on meil veel akadeemiline uurimustöö nagu ikka baka kättesaamiseks vajalik on. Ning lõpukollektsioon. Projektid on pmst 1-3 nädalased ning selle aja jooksul loome täis kollektsioonid 50 lookiga, illustratsioonidega, tehniliste jooniste, researhchiga ( mis enamasti ei tohi olla netist ja on tavaliselt mitu-mitu sada lehte super in-depth uurimus, sisaldab vintage esemeid mida me kogunud oleme, drapeeringuid, näidiseid, printe jne), lõikeid ja riideesemeid. Kõik on nii-nii meeletult intensiivne, et aega ära väsida või midagi muud plaanida polegi tegelikult. Mu vanemate soovitus on et ma planeeriks oma aega paremini, kuid reaalsus on see, et iga päev- alates äratuskellast kell 8 või pool 8 kuni kella 3-4ni öösel on mul päev ära planeeritud kellaajaliselt, tund tunni kaupa. Õmblejad, konstruktorid, printitöökoda, trükitöökoda, kangapoed, käsitöö/embroidery stuudiod, õppejõududega kohtumised, research raamatukogus, muuseumid, vintage research, modellidega fitingud, külalisõppejõud, tihtipeale intervjuud erinevate firmadega, pressifotod jne jne. Freaking intense aga nii-nii uskumatult põnev ja hea!
Algus oli keeruline- reality check ja pilve pealt kukkumine oli karm. Nii Balmaini ja Pariisi pool-lebo pilvelt maha astumine ja siis lisaks see never-ending suvepuhkus. Alates esimesest päevast võeti meid nii karmilt ette kui võimalik ja ausalt öeldes kiitust daily on võimatu saada. Ükskõik kui hästi sa midagi ei tee on sinu miiting õppejõuga alati sel teemal mida sa tegid halvasti ja mida muuta. Seda et sul läks tegelt hästi saad sa lugeda välja alles hindest projekti lõpus. Kõige keerulisem ongi iga päev võistelda iseendaga. Magamatus on nothing selle kõrval. Iga päev olla parem, produktiivsem, mõelda välja midagi veel khuulimat kui sa eile tegid, olla veel innovatiivsem- thats the hard part. Ja see on see koht kus sa ei tohi peatuda ja rongist maha jääda.
Me oleme suurim kursus kes lõpetanud on viimase 15 aasta jooksul ja apparently ka kõige tugevam( selle pärast oli ka meid palju). Kui me alustasime oli meid 50,  kes valiti 1900 kandidaadi seast välja. Tänaseks on välja kukkunud 15. Iga projekti lõpus visatakse reeglina nõrim(ad) välja ( ja see ei tähenda seda et sa pead läbi kukkuma selleks.) Iga kord on see erinev. Disain on subjektiivne teema.
Lõpushows näitab 9 inimest. Ülejäänud visatakse pretty much nurka. No pressure right?
Eriti teise aasta ajal oli mul thtipeale tunne et miks ma seda teen. Kas ma teen ikka õiget asja? Kas ma olen piisavalt hea? Proovisin tihti ennast pressida mingite piiride sisse, et olla tõsiselt võetav disainer. Või loomeinimene. Või teha midagi mida ma ise kanda tahaks. Aeg Balmainis muutis täielikult minu arusaamist sellest milline disainer ma olla tahan ja see oli päris hirmus. Esimesel kohtumisel meie course leaderiga ütlesin ma talle et ärme vaata mu eelmisi töid. Ma tahan teha midagi täiesti muud. Midagi mida ma ise hullult naudiks ja mis oleks lõbus, õnnelik, hea. Ja et ma ei tea mis see päris täpselt olema peab. Esimesed 5 nädalat olin ma täiesti lost ja igasugune support õppejõududelt oli peaaegu eee...olenematu. Ma usun et väga palju ei pööranudki keegi siis tähelepanu sellele kadunud segaduses tüdrukule- mulle. projekti viimasel nädalal suddenly everything made sense. ja mingit ime pidi suutsin kõik asjad toimima saada.
Meie hindamine oli kohtunike paneeli ees ( nagu ka showselection jne)- the guardiani ja telegraph'i fashion editorid, british fashion councilist ja british voguest inimesed plus meie õppejõud. Catwalk ja modellid ja siis astud prozektorite valguse käes nende ette ja seletad neile kõik lahti. Mis, miks, kuidas, inspiratsioon, sina, sinu cv. Nad vaatavad kaugelt ja lähedalt ja annavad oma tagasisideme, mis on megakriitiline aga see on see millega meid on harjutatud ja see on see mida me ootame. Sest kogu kriitika suunab ju edasi ja aitab areneda PAREMAKS. Minu kord- lapsik muusika, karud, litrid, täielik non-sense. Vaikus. Valgus. Tere, minu nimi on roberta ja minu kollektsiooni alguspunkt oli see ja see..
Vaikus. Ja then it starts: " I love it all. It's young, its desirable, its expensive but reachable" Mitte ühtegi parandust. Mitte kellegi poolt. 0 soovitusti. Lihtsalt lege haip selle üle kui hea kõik on ja mida kõike nad veel tahavad. Ja ainsad soovitused olid sellele mida nad showl näha tahaks ja kui excited kõik on selle üle mis ma kevadel võiks näidata. Ja et ma peaks asju juurde tegema ja ühendust võtma nende ja nende inimestega ja et .. noh.. kõik on fckin hea.

Me ju ei räägi showstki veel. Sest seal näitab kõigest freakin 9 inimest. Missin impossible.

Tänasin umbes 99 korda ja astusin välja värisevate kätega ja ei julgenud kellegile öelda kuidas läks.  Ja siis tulid hinded- kõik 3 esimest hinnet kõige suuremate väärtustega terve kraadi peale minu enda isiklikud "rekordid" plus meie aasta võttes ka üks rekord. Faking mission impossible. Ja siis saadeti asjad näitustele. ALguses mööda inglismaad ja siis ka pariis. Selle jaoks küsis course leader luba muidugi läbi mega kriitika uue projekti üle ja natukene eelmiste asjade üle näägutamise. Et jumala pärast mitte enesehinnangut tõsta haha.  Niiet kõik on hetkel kuskil mööda ilma laiali.
Ja siis valis MaxMara mind tegema nendega kollaboratsiooni! Ehk viimased nädalad on MaxMara creative director uk's lennanud itaaliast koos MaxMara omanikuga ( loja lapselapsega) ja oleme üks-ühele tutoriale saanud neilt ( ja muidugi meie pea-õppejõud). Tegemist on kollaboratsiooni projektiga ja need võimalused mis MaxMara grupis on ( kokku 15 brändi) on uskumatu ja meil on niiii vedanud sellest osa saada! A la leian maast ilusat värvi klaasitüki, palun neil sisse saata kõik enda parimate kashmiiride näidised mantlite jaoks ja valin välja millist oleks vaja ja saadan neile klaasitüki postiga ja ütlen et palun see kashmiir mis maksab a la 200 eurot meeter seda värvi mis see klaasitükk on ja paluks 5 meetrit ja nad saadavad :D  Esmaspäeval on final hand in nendega ja sealt valivad välja veel viimased inimesed kelle asjad toodetakse nende tehastes ja all that. Eelmisel aastal tulid neile inimestele ka päris kreisid tööpakkumised..
Iga nädal käivad stuudios erinevatest ajakirjadest inimesed tutvumas meie töödega( vogue, sarah mower, showstudio, BFC ja so on) , tööandjad, magistrikraadide course leaderid jne- kõike toimub NII PALJU. Samal ajal käsil ka võisltused Burberryga, Topshopiga, võimalus teha koostööd A & Fitchi, H&Mi, Topshopi ja teiste firmadega.. AGA LIHTSALT EI JÕUA ajaliselt rohkem asju endale peale võtta. Samas tahaks! Ma usun et mitte kunagi ei kuku nii palju võimalusi lihtsalt sülle kui see aasta ja see tugi mis iga päev on kooli poolt, on täiesti unbelievable.

Kõige keerulisem saabki oelma vast füüsiline lõputöö kirjutamine, sest hetkel ja ka ilmselt terve aasta jooksul pole see kindlasti prioriteet ei mulle ega ülikoolile endale, aga kahjuks kuidagi ta tehtud peab ju saama.

What else? Other than that koguaeg on küsimus mis edasi? Kuhu suunas panustada? Selle otsuse peab ka varsti ära tegema ja see tundub praegu võimatu, sest risk on nii nii suur kui vales suunas liikuda. Töötamine high end brändi jaoks? Kui jah siis mis linnas, mis turg? Sellest oleneb lõpukolltksioon ja see peab olema done right. Või ajada enda asja ? Ise, üksinda? Kus? Londonis? Kas applieda sponsorshipi skeemidega kuhugi? Või kasutada ära ammu õhus olnud pakkumisi itaalia suunas? Või magister? balmaini crew kõik pushisid ja teevad siiamaani seda, et ma läheks ikka magstri teed. Londonis ei tundu keegi hoolivat sellest. Nii. palju. valikuid. otsusesed.

Ja ma olen see inimene kes valib pool h restoranis toitu ja siis muudab 3 korda oma meeelt tellimust tehes ja lõpuks jookseb teenindajale kööki järgi ja muudab veel kord oma tellimust. I suck in this.
Kreisi on mõelda et this is it now. See on see mida ma olen oodanud alates 12ndast eluaastast ja mille pärast ma 15 aastaselt kodunt lahkusin et üksinda inglismaale tulla. Reaalsus ongi see et freaking rets on see elu. Ma vahest mõtlen, et kas ma oleks selle tee valinud kui ma oleks teadnud? Võib-olla oleks, võib-olla mitte. mis tähtsust sel ikka enam on, eks? Samas nende viimaste kuude jooksul on olnud neid HIGH'e nii palju.. neid hetki kui vaatad enda ümber ja mõtled et wow, is this a real life. Mu ümber on tekinud nii palju ägedaid erialaselt sarnaseid inimesi, ma olen saanud tagasidet neil kelle arvamusest ma lugu pean meeletult( ükskõik kas see on siis sarah mower meie stuudios või lauren santo domingo kella 6sel hommikusel aftekal).. Ja kogu sotsiaalelu ära deletimine kuude viisi on täiega väärt seda kui outcome on delevignedega laudadel tantsimine, kate mossiga viinashottide tegemine maailma ühes ilusaimas palees ja oma õppejõududelt kuulmine et see ja see inimene on nedndega ühendust võtnud, et ive heard about this girl, ive got to meet her and see some work.. täiesti sürreal. Is this a real life??? Ma ei teagi kas ma tahaks öelda, et I hope so või parem mitte?


 Ja eks Lõpusprint ongi käes ja ma vabandan, et olen teid kõigi tahaplaanile siin blogikeskonnas jätnud sest nii-nii tihti läbi kõikide nende aastate on mõne lugeja kommentaar olnud see mis on motiveerinud meeletult. See blogi on mulle andnud nii palju imelisi võimalusi millest kinni haarata ja on kasvanud minuga koos kõik need aastad. Ma üritan seda hoida elus selle aastakese, kui teil on veel vähegi motivatsiooni siia vaadata ja loota et ehk on midagi uut. Sest see on justkui minu suureks "päris" inimeseks saamise peegeldus, tõestus arengust loominguliselt ja päevik mis märgistas ära kõik suured kordaminekud ja läbikukkumised.
Samal ajal paraleelselt toimub uue lehe, imago ja minu kui brändi, mitte väikese tüdruku, arendus. Selle eest olen ma täiega tänulik AKU media agentuuri poistele. Let's make it great. Ja loodan et järkjärgult saamegi siit keskonnast edasi liikuda kuhugi natukene tõsisema asja suunas.

Mulle on tähtis see kõik õigesti teha. Mitte sellesmõttes et ma peaksin olema kõige lõpuboss, successstory to the max. Ei, absoluutselt mitte. Ma olen alati öelnud, et if this doesnt work out, siis alternatiivselt enda kodukohviku avamine ja normaalse elu elamine vahelguseks ei oleks minu silmis kuidagi halvem alternatiiv. Pigem just elutervem ja inimlikum.
ma mõtlesin selle all seda, et teha seda õieti enda silmis. Näiteks- ma ei suudaks endale kunagi andestada seda et lasen end õppejõududel mõjutada nii, et kui ma nt showsse saan siis näitan ja esitlen midagi mis pole 100% mina ja millesse ma täielikult ei usu. Pigem jään showst välja ja endale kindlaks ja olen uhke selle üle mis ma teinud olen. Sest tean, et tegin ISEENDA jaoks õiget asja.
Mulle oli tähtis seda teha ise. Üksinda. Seda nii emotsionaalsel ( pere ja suhete osas- ma ei saa endale lubada lasta ennast mõjutada ja olla emotional rollercoaster. no distractions. telefonikõned, tülid. kiitused, deidid, eeesti külastused- kõik on NONO) kui majanduslikul tasandil( eat that! kõik need põhikriitikud jutuga "sa ei saaks midagi tehtud ilma enda perekonna toeta haha). So thats that. Freaking scary aga meeletult exciting ja drive teha on ülemõistuse.

Aitäh teile et te minuga olete olnud

( Ja palun ärge ära ehmatage selles seosetust jutust. Või mõelge et ma ei hooli teie kommentaaridest- kiitusest või kriitikast, sest ma pole postitanud. Vastupidi! Feel free sõna võtta siin all!)


Alati teie,
R


Kenzo x Roberta moodboard- inspireeritud minu lissaboni reisit see kevad

 Maxmara moodboard- Inspiratsioon 6ondate itaalia ja Arte Povera art movement ja võtmekunstnikud.

 Michka цирк minsk projektist mis hetkel rändab mööda ilma ringi. Tikandid tehtud Hand&Lockis mis on maailma üks vanimaid embroidery firmasid ja mis on toiminud oma 300 aastat ning teeb embrodieryt kõigile alates kuninglikust perest kuni LV ja Mary Katrantzouni.

 Kenzo projekti esimesed kiired näidised. ducks ja väiksed pisikesed kujukesed on maaaailmaarmsad portselanist loomad ja bärlid mis on käsitsi maalitud ja pariisist spets toodud!

 MaxMara projekti värvilahendused ja hand on approach et printe valmistada

Näidiste second stage- kõvasti läbimõeldumad. Lissabooni plaaditud seintest inspireeritud värvid ja illusioonmosaiigid pusadele ja jopedele ning hand&locki embroideryd seelikutele.

 Illustratsioonid

maxmara research ja disainid prindid ja köidetud!

 development- drapeering vintage leidudest

 reportaaz minu balmaini ajast! superhigh marks again :O

 pre-maxmara meeting

 aus- lets cut the crap. pilt peale seda kui 3 päeva järjest ei jõudnud tunniksi magama. maailma kõige väsinumad silmad ja värisevad käes ja süda rinnus peksmas kohvist.

 making off illustratsioonid

 hand&locki meetingul ja arhiivis

 !!! minu sample!

 fittingul

kuid oli ka inimlikemaid hetki-

Pariisi esimene research trip ja Palais de Tokyo. nii hea tunne oli tagasi olla!  kodutunne.

  4 kooki magustoiduks. whynot. told you et ma ei suuda otsustada? thank god et see suvesupervormi hooaeg läbi on haha

 meet one one the greatest people who came into my life lately

  ja pariis vol2! w some old friends ( lishka ja M and some new ones Loona ja Bianx!)

 the usual maailma eest põgenemine R'ga köögis v suures toas tekkide sees, veiniklaasi ja sokolaadidega. mind that banksy taustal ( palvetamissmail haha)

 @ lemmik mexican La Bodega Negra ehk almost a sex shop but not really

 selle suve-sügise lemmikkoht- chiltern firehouse. cocktails, late night dancing on tables ja crab dooonutid <3 i="">

 

 kõige lemmikumatega brunch!  no better time than südamesõbrannade aeg.

 truffle season celebration!

 happiest times- pühapäevad stuudios

 rare dressup

 Ai Weiwei näituse preview sõpradele Blenheim palees

 seljas on pmst kuld kleidina. Gucci, you've outdone yourself !!

 Bianxi bday- truffle truffle more truffle!

 Thaaat is it!


x

Done and over!