Teine. Reflecting.

Second season. Viimane öö Pariisis. Homme 4 viimast kõige tähtsamat kohtumist ja tagasi Eurostariga Londonisse. Geez. Teine kord, but it feels like a first time. Samas, eks see tunne ole mul ausaltöeldes kõigega mis puudutab tööd. Kõik tundub uskumatult uus. Uskumatult võimatu. Ma tean, et ma olen seda öelnud nii palju. Kuid. Mul on siiamaani nii raske uskuda kõiki neid asju mis on juhtunud viimase 10 kuu jooksul. 3 kollektsiooni. 2 moenädalat. 1 päris enda stuudio. 1 päris enda firma. 1 päris enda oma meeskond. ja 1 faking meeletu võimalus teha midagi, mida ma pidasin võimatuks( minusugusel tsikil vähemalt) globaalselt. Päriselt. Cmon.

Eelmisest  oktoobrist kuni selle märtsini juhtus palju:

-oma stuudio

-uus meeskond-internid

-uus meeskond- lõiegte konstruktorid/õmblejad

-tehastega suhete loomine- st enda produktsiooni kasvava kvaniteedi tõttu ümber viimine Victoria Beckhami, Mary Katrantzou ja Christopher Kane tehasess ehk kasvava kvaliteet

-finantspoolega tegelemine & aktsiate müük minust kui firmast

-SS16 toodete delivery poodidesse ( Aasias jõudis kollektsioon poes enne olla nädala aega enne kui oli sold out! like.what. SS16 hooaeg lõppeb alles augustis ja praegu on märts??)

-uute toodete arendus- kingad/saapad/kasukad

-NEWGEN

jne.

jne.

Mulle on tähtis neid asju nimekirja panna ja välja öelda. Sest enamus aega iseenda jaoks töötades, eriti millegi loova kallal kus lõpptulemus võib olla midaiganes ja tööprotsess on igapäev iseenda parandamine, on tunne et teed ja teed ja kuhugi omadega ei jõua. Tegelt jõuad küll. Jõuan küll.

Kuid sellegipoolest on uskumatu, et on mingi tiim inimesi kes tuleb igapäev tööle MINU juurde. Et ma ei tööta 9st-5ni. Et ma ei saa taga rääkida enda jobust bossist sõbrannadele. Well, sest ma olen see jobu boss ja mu tiim räägib mind ilmselt taga. Haha.

Mulle tundub uskumatuna, et mu presentatsiooni kallal töötas umbes 70-pealine tiim. Like what? Kuidas? Miks? Show päev oli lihtsalt NII meeletu. Kõik need inimesed sebisid ringi IGALPOOL, kõigil oli enda ülesanne mida nad teadsid ja täitsid, ja mul polnud poolte kohta aimugi who the hell are you. Kuidas. see. võimalik. on.

Mulle tundub uskumatuna et show attendacy oli üle 450 inimese- ainult maailma top press ja buyerid. Ülemaailmsed Vogue’d, Elle’d, i-D, Dazed, Saks, Barneys, neiman Marcus, Harvey Nichols, Harrods, Matches, netaporter, farfetch jne jne. You name it- they were there. 

Mulle tundub uskumatuna, et ma olen Pariisis enda showroomis 10st-7ni iga päev back to back sales ja press appointmentites. Räägin. Näitan. Kirjutan tellimusi ülesse. Päriselt. Päris.Freaking uuuskumaaatu.

Elada hooajast hooaega on keeruline kuid mitte võimatu. On palju asju millega sa pead leppima ja mille sa pead omaks võtma. Esiteks- see keerab peapeale su füüsilise ja emotsionaalse tervise. I mean- 2 x aastas muutun ma vegan-megajooksjast-healthy-rested-megainimest kiirtoitu- zombi-mittemagavaks stresspalliks. Snickers-koffeiin-deep fried everything goes. But girl gotta do what a girl gotta do to keep the body and mind going. Kui aruasaamine on olemas ja seda aksepteerida, siis countdown til the end of the tunnel ( light!) is not that bad.  Emotsionaalselt its screws you up too. Kuna su keha on meeletult väsinud, kaob ajataju ja bodyclock, mis omakorda keerab peapeale emotsioonid ning aju oskuse neid eristada. Easy example: show ajal ja peale showd- täiesti tuim. 0 emotsiooni. Nothing. 0 reaktsiooni. Ma polnud ei uhke, ei õnnetu, ei õnnelik, vihane. Nothing. 4 h peale LFW showd koju jõudes kukkusin esikus kokku. Lamasin. Vaatasin lakke. Pisarad mööda põski alla veeremas. Lamasin 10 minutit. Liisa hüüdis- eeee… should I be worried? Mina( südamest naerdes samal ajal nuttes): ei. Liisa, mind teades läbi ja lõhki: OK, takso on varsti ees, pane valmis :D 

ja pärast seda võttis umbes 5-6 päeva enne kui ma suutsin kellegagi selle kollektsiooni teemadel või järelkajast rääkida. Plain weird reaktsioon sellele kõigele. Endale seletamatu. Täpselt sama oli Westminster graduate show’sse saades.  ( Btw. Liisa. Thank you for keeping me sane. Ausalt. Oled kõik mis on hea.)

Samal igapäevaselt, NORMAAL OLUKORRAS, pean ma ennast suhteliselt stabiilseks inimeseks, leppivaks ennekõige. Ja siis sellistes mega-pingelangusolukordades- BOOM! ja 180’ upside down.

—————————————————————

48 h pärast olen 24. aastane. Vähe? Palju? Ei tea. Still feeling like a kid. Still missing my mom way too often. Still dreaming who I’m gonna be when I grow up.. and then I am here- all grown up. I guess. 

Esimene sünnipäev viimase 4 aasta jooksul mis ma veedan kodus. Teadlikult. Sest üks tähtsamaid asju mida ma olen õppinud nende 10 kuu jooksul on see, et ma vajan kodus olemist. Ma vajan ruumi ja kohta ja inimesi et olla mina ise. Ilma kogu selle mannavahuta mis ümbritseb mind Londonis. Ilma sotsiaalmeedia ja 130 sissetuleva emailita päevas. Ilma töötamiseta mitmes ajatsoonis ( kogu see USA-UK-INDIA ajavahe teema on täiesti teine teema..dont. even. start.). 

 Mul on vaja et mu ema ( siiani!) riidleks vahest mu seeliku pikkuse üle -20’c-ga. Et mu vanaema laseks mul enda õlal nutta. Et mu sõbrad tögaks mind “embroidery” -teemaliste naljadega. Et mu sõbrannad uputaks mind tekiilashottide alla esmaspäeva õhtupoolikul ja mul oleks järgmine päev meeletult häbi KÕIGE pärast,aga samas kind of poleks üldse häbi haha. Ma vajan laupäeva varahommikusi dilemmasid Taco menüü ees ( halb..või eksta halb?) Ma vajan neid one-in-while-pisaraid ja meenutusi minevikust ning mõtteid “ this could be us but you never grew up.” . Mul on vaja neid pühapäeva hommikuid kus mu õepojad mu voodisse kaissu ronivad ja pärastlõunaid kus ma eelmise päeva hangoveriga ( shoti-mõõgad!) vene keelset snoopi filmi vaatama lähen. Mul on vaja ennast every now and then rumalaks teha enda crushi ees ja teine hetk tunda, et i freaking own it. Ma vajan tunda ennast hoitu ja armastatuna selle pärast kes ma päriselt, inimesena, hinges olen. ning järgmine hetk tunda kuidas lennujaama turvakontrollis tagasi lennates katus sisse vajub. haha.

See kõik teeb minust ainult inimese. Täpselt nagu sina ja tema. See teeb minust noore naise, kes ongi freaking naiivne ja titt ja see on okei seda olla. Ja ma tahan olla see vahest rumal, vahest naljakas, vahest liialt emotsionaalne kui more than anything- PÄRIS mina . Sest seda ei juhtu kunagi piisavalt tihti ja mitte kunagi piisavalt kauaks. LÕKSS!! ja ma olen tagasi diilimas palju globaalsemate asjadega, endast 2-3 x vanemate inimestega, keerulistemate situatsioonidega kui ma tegelikult peaks. ja just like that, LÕKSS! im back with being a grown up, faking that I know where Im going and what I am doing and what other people should do. Mul ei ole võimalust ega aega teha neid vigu, teha neid poliitiliselt ebakorrektseid nalju, lülitada enda enda telefon välja laupäeva hommikul ja teha midaiganes hing ihaldab. 

Samal ajal kumiseb aga kuskil pea sügavustes mõte kodust ja kõigest mis on hea ja oma. Ja ma ei usu, et need tuneded lähevad kunagi päriselt ära. Pigem põhjused, miks ma teen seda mida ma teen ja elan sellist elu nagu ma elan, muutuvad ainult selgemaks ja tunded ja usk tugevamaks. Neid tundeid, mälestusi ja kohti milles ma olen õnnelikuim ning inimesi, kellega ma olen mina ise kannan ma endaga alati kaasas. See kõik ongi minu edasiviiv jõud ühest hooajast teise. Teadmine, et vahepeal on see hingetõmbe aeg olla mina ise. Võrreldamatu ka võrratuna. Kordumatu ka korratuna.

24. Let's make it a good one.

R

Ahja- btw. 17.Märtsil kell 19:00 jagan enda sarnaseid mõtteid elust ja natukene asjalikumaid mõtteid tööst, jutustan mida elu on õpetanud ja üritan ennustada mida tulevik toob ajakirja Femme salongiõhtul / artist talkil. Max inimeste arv on 50 ( I’m shy okkk.)  ja ette tuleb registreerida ka. Täpsem info vast Femme veebilehel/ FBki lehel.

See ya there.