2015: vana aasta, uus mina. Armastusega.

Tsau armsad.
Kogusin end kaua. Mitu päeva. Hakkasin isegi kirjutama korra, kuid peitsin selle kiirelt draftidesse ära, sest kirjutasin ja kirjutasin ja tekst did not make any sense. Samas, et see alati ole ju nii- kohtad vana sõpra, küsid: kuidas läheb, mis teinud oled? vaikus. ..et polegi nagu midagi teinud. okei on. ja siis tasapisi samm-sammult meenub kõik vana hea ja jutt hakkab jooksma. Proovime siin ka siis.

Aasta lõpus üritan ikka kuidagi otsas kokku tõmmata ja vaadata mis on olnud, mis ei ole, kes olen mina ja kes oled sina, minu ümber. Enda sisse on alati keeruline vaadata, näha head ja halba. Kergem on alati hinnata kõrvalseisjat.
Selle aasta jooksul olen ma kõvasti teinud tööd. Paljut sellest olete te näinud ilusate piltide või riidepuude peal, kuid palju on jäänud ka nägemata, sest enamus "tööst" on olnud iseeenda kallal. Ma olen tänulik nendele inimestele kes minu kõrval on selle teekonna käinud ja aidanud mind läbi aastast, mida võin nimetada 100% kõige keerulisemaks ajaks enda elus.
Aasta 2015 kasvatas mind ülesse. Hinges tunnen et olen ikka veel see sama tüdruk, kes vabal ajal põrnikatele ja ämblikutele ( iuu) lõkse aias ehitas ja naelu vineeri sisse tagus nukkudega mängimise asemel, kuid samas teadvustan endale, et see kes ma täna olen, see ongi see sama "When I grow up then I'm gonna be.."
Olen päris mina. See on minu elu ja mu enda teadlikud otsused on mind siia toonud. Ma vastutan nende otsuste eest ja teadvustan nende tähtsust. Ma tean, mida ma olen pidanud ohvriks tooma ja millest ilma jääma. Ma olen näinud inimesi enda juurest minema kõndimas ja olen ise selja pööranud. Kunagi arvasin ma, et see on nõrkuse märk. Nüüd näen ma asju vastupidi.

Minu töö on üle võtnud teadlikult kogu minu sotsiaalmeedia platformid ja selle tõttu kipuvad vahest inimesed unustama, et selle kõige taga on ju ka päris inimene. Päris unistuste, tunnete ja igapäeva muredega. Minu tööst võib kõvasti igalpool lugeda- googelda ja leiad. Kirjutaks praegu veits vähem sellest, mis sa arvad?
 Aasta aega tagasi olin ma sisimas puruenud, kadunud hingega noor tütarlaps. Süda murtud, üksinda jäetud ja kadunud iseenda mõteteteis. Kaugel enda perest ja paljudest lähedastest inimestest. Ma ei taha kunagi minna tagasi sinna kus ma olin, sest seal oli pime ja ainus asi, mida ma oskasin teha selle kõige juures, oli kõvasti ennast hävitada salaja ning suure naeratusega maailmale otsa vaadata. Elu tundus kulgevat ekstreemsusest ekstreemsuseni- võisin vabalt 4-5 päeva mitte magada järjest, lõigatest ennast täielikult maailmast ära ja töödades ainult kooli asjade kallal, juua 25 kohvi päevas, süüa kohveiinitablette ja energia toidulisandeid, minna kooli fitttingule ja kuulda kuidas kõik on lihtsalt kõige halvem ja kogu selle pinge all paanikahoos täiesti emotsionaalselt kokku variseda. Ennast välja magada 24 h järjest, ennast " kokku võtta" ja järgmised 3-4 päeva non stop pidu panna nii nagu ma arvan, et enamus teist ette ei oska isegi kujutada. Stuff i've seen and done.. god. See et ma peaaegu kogemata otsustasin elama hakata eluaegse buliimiku peotsikiga ilmselt ei aidanud kaasa selle kõige tekkimisele mu ellu, kuid tänu sellele sain ma aru, kes ma kindlasti olla ei taha ja kuhu poole ma tahan püüelda. Niiet päeva lõpus juhtuvad asjad põhjusega ja viivad kõik õigesse kohta, isegi siis kui algselt nii ei tundu.


Siin ma siis täna olen. Mina ise. Nii, et ma võin vaadata peeglisse ja tunda ennast uhkena, selle üle kelleks ma olen kasvanud nende aastatega. Ma loodan, et minu inimesed ja minu lähedased on ka, sest päeva lõpus on see ainus mu loeb.

See aasta on möödunud nii ruttu. Koguaeg on olnud nii kiire, et pole aega olnud, et võtta hetk, hingata sisse ja välja ning teadvustada seda mis on juhtunud ja kuhu see kõik viinud on.
Ma olen 23 aastane ja ma olen suutnud kogeda, näha ja teha rohkem kui ma oleksin kunagi osanud unistada. Ma vihkan seda kui inimesed räägivad mu vanusest, sest fakk mida see loeb? Kelle jaoks? Minu? Ei kindlalt mitte. Sinu? Ok, super.
 
Ma tean, mis on päris armastus. Ma olen seda näinud ja tundud täpselt samamoodi nagu ma olen näinud ja tundnud kuidas on seda kaotada. Mis ma õppisin? Et faking halb on ja tunne on selline, et seest kisub terve hinge ja sisemuse välja. 24 h päevas ja iga kuradi päev. Ja nii nädalaid ja kuid ja vahest ka aastaid järjest. Aga tasakesi hakkab parem ja mingi hetk harjud ära sellega ja eksisteerid edasi. Pead õppima elama ja eksisteerima üksinda, armastama end nii nagu armastasid teist. And then do it all over again.  Minu kõige suurem õppetund oli, et ma tahan tunda nii ja kogeda seda kõike iga faking päev. Ei, sorri. Ma valetan. Seda ma mõtlesin juba 15 aastaselt, kui esimest korda kõrvuni armusin ja kakumäel teede vahel rolleri tagaistmel augustikuu suveõhtul vuhisesin ning mõtlesin, et see hetk, mina siin. Tema. This is forever. Guess what ? ei olnud. Aga see on okei. Sest see tunne, et ma usun, et mina ja tema. Mina ja sina. Oleme igavesti. Isegi kui see on suvaline pilkude kohtumine möödakäiaga või awkward silence minu ja sinu vahel, sest me veel ju ei tunne üksteist nii- ma pean sel hetkel uskuma, et this is forever. See hetk kui ma enam ei usu- tsau ja olen läinud. Ja minna ja selg keerata on oskus. Minu töö ja kollektsioonid on peegeldus nendest hetkedest ja tunnetest. Justkui armastuskiri läbi illustratsioonide, tikandite, rõivaste ja kangaste. Ma usun et armastus on maailma kõige imelisem asi ( ka siis kui ta on kurb) ning riideid tehes, üritan ma luua kõige ilusamat asja mida ma suudan, et peegelda seda võimalikult tõeselt.
Samamoodi nagu minema kõndimine on vait olemine oskus mida ma olen kõvasti harjutanud selle aasta jooksul. Vahest mitte millegi ütlemine ütleb rohkem kui 1000 sõna. Cliche? Cliche cliches hehe. Vanasti ma kartsin vaikuest enda sees ja enda ümber. Kartsin vaikust kahe inimese vahel. Nüüd aga.. I choose awkward silence any time. Kui teine inimene on minuga selles kohatus vaikuses ja tal on okei. Siis me oleme samal lainel. See on okei. Kui aga ei ole- well, too bad. Ilmselt talle on see kordades ebamugavam kui mulle. Kui tal veel väga veab, siis ma ütlen või teen midagi veel kohatumat et muuta see olukord veeeeeel awkakrdimaks ja siis vaatan mis saab. Haha. I am the observer kind of type. Selle kõigega käib kaasa teatud nahhaalsus, mis tuleb VIST enesekindlusest ehk enesearmastusest ( ehk täpselt see millest see kogu jutt algas).
Mina armastan ennast täna. Selles on nii palju vabadust, kui sind päriselt ei puuduta kõik see suvaline lärm, suvalised inimesed, suvalised arvamused.. Võtab aega, et jõuda sinna punkti kus tunned, et sind ümbritsevad inimesed kes põhjuseta su kallal ei nori, näpuga kunagi ei näita ja diilivad sinuga täpselt sellisena nagu sa oled.  Mingi hetk oli nii, et kui blogis kõik kirjutasid, et ou, su esimene peika 17aastaselt jättis su maha sest sa oleks paks ja et su disainid on eriti rõvedad, kommenteerisid mu pere ja kodu kohta, ja siis mingi kamp inimesi karjus delfis Eesti tippmodelli kommentaariumis, et omg kas te robertat nägite milline "solaariumikana" ( täpne tsitaat haha) ta on ( elasin tegelt paar kuud hispaanias filmimise ajal),  käisin peol shotirallit tegemas shotimõõkade pealt enda parimate sõpradega ja siis järgmine päev oli blogi kommentaarium anonüümseid teateid täis, et omg miukene sa olid eile ja kas su vanemad on su üle uhked :D ( ei olnud nii hull midagi ja btw, täiega uhked on!)  siis läks noorele nõrgale minule ikka hinge. Täna on nii, et teen mis tahan. Iseenda pärast. Teisi kolmandaid isikuid ei näe ja nende arvamusele ei mõtle, keskendun hetkele, iseendale ja neile kes on selles hetkes minuga.

Mul on kaks eraldi seisvat parimat sõbrannade-gängi ja sõpradega on ka sama keiss. Enamus neist inimestest pole peaaegu kunagi mu blogi lugenud või ei huvitu sellest, ma ei räägi nende inimestega enda tööst või saavutustest, ma olen lihtsalt mina ise. Ja vahest olen idioot ja nad ütlevad mulle seda ja vahest see teeb haiget, kuid need on minu inimesed ja ma tean et nende sõnades on tõde..Ma ütlen neile kõigile, et ma armastan neid ja et nad on kallid. Nii tihti kui saan ja nii tihti kui meenub. Need kolm sõna on küll sellised mis kunagi üleliia pole.

 Mu pere on muidugi veel karmim ja mu suurim kriitik. Mu süda murdub, kui ma mõtlen sellele, et kahjuks selle aasta jooksul mu parim sõber, mu isa enam ei figureeri mu elus kuid võib-olla tänu sellele proovin ma olla parem tütar, õde, tädi, lapselaps enda teiseele pereliikmetele. Nad on mulle kõik ja see kõik siin- mina- olen tänu neile ja nende jaoks. Armastan. (Tsau emme! Tean, et loed !)


 Ma olen õppinud märkama,tunnetama ja teadvustama nii palju enda ümber ja enda sees. Minu suvalisest girlpoweri kollektsiooni mõttest sai algus uuele minule, enesarmatusele ja enesekindlusele. Kirjutasin lõputöö ülikoolis 4nda laine feminismi ja sotsiaalmeedia toetuse teemal. Teadsid? Eeldan et ei teadnud. Soovitan lugeda ( ehk kunagi postitan). Mul endal ei olnud üldse väljavaateid sel teemal enne, teema kukkus suht suvaliselt sülle i-D ajakirja sirvides. Endale märkamatult olin selles täiega huvitatud ja in. Siinkohal enamus kutte tavaliselt värisevad, keerutavad silmi ja kujutavad ette karvaste kaenaalustega 70nda feministe- ei tnx, see pole mina. Ära karda! Ma lihtsalt usun selllesse, et iga naine võib olla selline nagu tahab ja olla PARIM. Rumal on kõiki toppida ja hinnata samade raamide järgi. A la- ma ei ole supermodell. Mis siis? Minus on nii palju enamat kui see, ja see on faking äge. Meis kõigis on. Kui sulle ei meeldi, siis see ütleb rohkem sinu kui minu kohta.Viitsid ärme mõõda üksteist samade mõõdupuude järgi. Tahad ole koduperenaine- davai! Tahad olla president- davai! Tahad olla strippar- davai! Ükskõik mis sa ette võttad, kui sa tahad, siis sa saad ja ükskõik kes vastupidi ütleb, on jobu. Easy breazy ju. Minu silmis that's what modern empowering is all about. Beyonce, Chanel SS16 catwalk and all that.
Võib-olla see et ma olen hakanud mõistma seda kui paljud noored tüdrukud ja naised vaatavad alt ülesse on mõjutanud seda ka, mis image't ma tahan peegeldada. Aasta tagasi ja 13-14 kg kergemana ( waaaay to ebatersvislik ja niiiiiiiii kohutavalt ebakindel endas ja enda kehas) ma ei olnud kindlasti see tüpaaz kes oleks hea inimene kellele alt ülesse vaadata, sest see ei olnud ju päris mina, päris õnn, päris elu. Vaadates peeglisse nüüd näen ma tervet noort naist, tugevat ja ausate põhimõtetega, natukene naiivset, kuid teel enda eesmärkide suunas.

2016. Mul on sulle nii palju anda. Mul on teile nii palju näideta. See aasta on toonud suurema tööalalise edu kui ma kunagi oleks osanud unistada.  Ma ei ole neid ei teie ega iseenda jaoks kuidagi vist isegi välja toonud, so here you go :

- veebruaris MaxMara rahvusvahelise disainivõistluse top 3
- märtsi kuus scoutis ja pani lepingu laua peale Rick Owensi, McQueen, Ann Demeulemeester, Peter Janseni ja paljude teiste legendaarsete moedisainerite esimene agent, maailma mastaabis nr 1 talent scount moemaailmas. Külastasin itaaliat, käisin tehastest, pidasin nõupidamisi British Fashion Counciliga ( BFC edaspidi) ning viimasel hetkel hüppasin alt ära, sest kõik tundus liiga vara, liiga palju, 10 aasta pikkune leping tundus ettetormamine ja so on
- mais lõpetasin kooli BA( First) kraadiga, mis on kõrgeim possible hinne mis võimalik saada.
5 aastat õppetööd. 1800 inimest kandideerisid 40le kohale, 25 jäi meid kooli lõpuks järgi, 12 inimest näitas enda kollektsiooni lõpushowl. Hunger magazine, i-D, Dazed & confused etc kõik nimetasid 2015 aasta one to watchiks. Ise siiamani ei usu. Samal päeval kui show toimus, võttis Lady gaga stilist ühendust ja requestis peaaegu terve kollektsiooni, nädal hiljem Beyonce ja sealt oli juba vaja tõsisemat abi pressi laenutuste managemistega.
- kuna olin finantsiliselt täiesti omapead olnud juba mõnda aega, siis pidin jube ruttu vastu võtma otsuse, mis must edasi saab - kas lähen kuhugi tööle või hakkan otsima muid variante. Mõtlesin, otsisin, vaatasin- töökohta mida ma oleks südamest tahtnud, ei paistnud kuskil olevalt. Selle kõrval oli aga miljon pakkumist H&M'i, Zarasse - hea palk kuid igav ja loomingulisust tappeb töö. Suhteliselt kiirelt sai selgeks, et kui ma oleksin valinud enda karjääri palja järgi, siis ma oleks võinud samahästi majandust õppima minna ( ja ilmselt oleks see ka väga ok olnud). Ehk there's no way et ma nüüd, pärast 7t aastat selle kooli lõpu poole püüdlemist enda hinge kiirmoele müüksin.
- mu ülikool ja õppejõud toetasid ja toetavad siiani minu otsuseid väga ja olen neile meeletult tänulik.  Igavaesti. Minu kevad/suvi 2016 valmis ülikooli tühjas stuudios kus olin viimased 5 aastad veetnud 39 teise õpilasega. Kohe algusest peale sain meeletult tuge ka British Fashion Councililt ( kes on Vogue, Londoni moenädala ja kogu selle stuffi taga) ja hakkasin tööle moebrändingu-konsultatsiooni firmaga, mind aitasid maailma kõige armsamad 6 interni terve suve, kellest üks tuli Diorist, teine Victor & Rolfist ära et minu tegemistest aidata.. Üks päev kirjutas US Vogue editor mulle instagrami directi messagesse ja ütles tsau. nägime su asju ja me tahame sind aidata nii palju kui võimalik. Let's set up a call. 3 nädalat ette plaanitud kõne kestis 2 h ja kohe alguses öeld mulle: " me tahame sind aidata ja toetada, kuid selleks me peame tundma sind ja uskuma sinusse kui inimesse. et sa oled päris ja see on sinu elu". Sama asi juhtus i-D'ga ning nende ülemaailme toetus on olnud ka nii võimas. Paljud nendest asjadest toimuvad kõik nn kardina taga- soovitused, nende külastused minu stuudios, soovitamine edasi teistele inimestele, pikad vestlused minuga- that's what its all about.
  Ja sealt hakkas kuidagi kogu see asi veerema justkui iseenesest- stilist kellega ma töötan juba teise kollektsiooni kallal on üks põhilisi uusi Vogue it-nimesid kellele Jurgen Teller helistab et talt shoote otse commisionida, set desginer aga Vogue  Casa shootide set designer, make up team by The Streeters ( mis on minu silmis maailmas top 1 production team company), õmblejad keda ma kasutan töötavad 2 päeva nädalas minuga , ülejäänud päevad Christoper Kane, Mary Katrantzou ja Tom Fordi stuudios. Kõik need inimesed võtavad meeletu riski minuga töötades ja teevad seda sest usuvad sellese mida ma teen, mitte sellepärast et see neile kuidagi kasulik oleks. + ma olen faking noor. 23!!! Iga päev on freakin challenge ja ma õpin enda vigadest mida teen esimest korda ja kogu see tiim saab selle jama ja kaose endale daily peale :D
Anyway- kõik see kuidagi juhtus ja järsku sain võimaluse ja võtsin vastu otsuse näidata Londoni Moenädalal enda kollektsiooni. 400 inimest ootas vihmas ukse taga sest show uksed läksid lahti 10 min hiljem. Editorid, buyerid, stilistid etc kellele ma olen terve elu alt ülesse vaadanud olid suddenly seal. Ma ei mäleta palju sellest, va see et mingi hetk poole presentatsiooni peal istusin backstage toa põrandal nurgas ja sõin popcorni kahe suupoole ja värisevate kätega. Üksinda. Sest hirm oli päris ja kõik oli uus. Ning mulle on see seal kõik mis mul on ja kõik mis ma ise olen.
-Septembris valis CFDA- Council of Fashion Designers of America mu 2015 aasta moedisaini uustulijate hulka, ülemaailmne trade show WHO'S NEXT ja PREMIERE CLASSE valisid mu top 12 moetudengi hulka aastal 2015 ja näitasin nende showl Pariisis sügisel ka!

- Oktoober ja Pariisi moenädal. Müügid. Järgmine hooaeg ehk kevad-suvi 2016 saate minu asju osta aasia exclusive'ga I.T. Hong Kongi poodides üle aasia( mis on globaalselt ilmselt üks nr 1 luksuspoodide kette maailmas, 20 poega aasias), Milaanost, Londonist ja obv neti teel. Kõik ütlesid, et theres no way you will sell anything- keegi ei müü esimene hooaeg! Tavaliselt paar aasat nuputad enda magamistoas, siis müüd paar asja, siis teed alles show etc.. Sorri, läks teistpidi.
-november- alustasin paari khuuli projekti NYC's millest varsti kuulete!
- detsember- kuna mind visati koolistuudiost välja, sest uued õpilased tulid sisse, pidin tegema suure sammu ja võtma endale oma stuudio, kus saaksin töötada nii mina kui ka mu tiim. Ma arvan, et see punkt siin ongi vast see mille üle ma kõige uhkem olen ausalt öeldes. Done!
-detsember- joinisin NEWGEN'i sponsorshipi tiimiga as one-to-watch.
Kes ei tea mis on NEWGEN:

Created by the British Fashion Council in 1993 New Generation (NEWGEN) is one of the most internationally recognised talent identification schemes which continues to showcase and promote new designer businesses today.  

NEWGEN offers catwalk designers financial support towards their show costs and the opportunity to use the BFC Catwalk Show Space. Others receive sponsored presentation & installation funding and a timeslot in the ‘NEWGEN pop-up Showroom’ to showcase their collections. 

Since NEWGEN's inception, its roll call includes Alexander McQueen, Boudicca, Matthew Williamson, Julien Macdonald and more recently Christopher Kane, Marios Schwab, Richard Nicoll, Erdem, Mary Katrantzou, Meadham Kirchhoff, Simone Rocha, J.W.Anderson & Christopher Raeburn.

Ehk everyone who's anyone moedisainis peab saama selected selle skeemi kaudu. Kokku toimus 5 intervjuude ringi, mega pikk checklist selleks et üldse kvalifitseeruda selleks ( mina olin obv nagu alati üks kõige nooremaid applicante üldse), viimases intervjuus istusin ümarlaua taga 20 kõige mõjuvõimsama inimesega pmst UK/EU moemaailmas ja lihtsalt tund aega tuimalt vaidlesin nendega ja kaitsesin enda tööd. Ja siis järsku- done!

Eelmine nädal pildistamise NEWGENi tarbeks pressifotosid ja videosid, nn disaineri-portreesid, nädal enne seda olin samas stuudios Teen Vogue'ga , seljas enda kleidid-jakid ja kõrval UK disainerid, kellele olen aastaid alt ülesse vaadanud. Apparently , tsiteerides nende emaili, meie ( omg? meie?) oleme driving force of uk and global fashion doing progressive things and being strong female characters that young girls look up to. Nagu.. mida? Mina? Sorri, hei... kuule:) Ma see tüdruk kes neid põrnika ja ämblike lõkse kodu aias ehitab ju:) Ma usun, et ma teen õiget asja õigel ajal ja et nii võimatuna kui see ka ei tundu siiani, on mul äkki võimalus seda teha maailma mastaabis sel levelil et see tegelikult korda läheb.

  Ma ei maga öösiti ärevusest, sest ei suuda ära oodata mida ma saan teha järgmine päev. Kõik pole kaugeltki ideaalne- minu igapäeva mured on enamasti suuremad kui ma ise ja mu kõrval olevad inimesed ei tea vastust mu küsimustele aga that's fine. Ma ärkan, vaatan enda ümber ja enda sisse ja I deal with that shit. Ma ei vahetaks välja mitte kunagi seda kus ma olen ja mida ma teen. Dream või a nightmear, beautiful either way :)

Musid teile. Ja armastust.
Ja jep, üks cliche veel- kõige paremat uut aastat. 2015 oli - vana aasta, uus mina. Teeks 2016 nii, et uus aasta, vana mina.

With all my love,
R


Ahja- piltidega on nii nagu on. Ausad, halva kvaliteediga, enamasti telefoni screenshotid selle aasta mini-mälestustest. Enamasti Lishka-Bianxi-Loona- meie Londoni kamba omad, sest minu telefon kadus 3 x see aasta ära ( ma isegi ei viitsi rääkida sellest) ja ainus pildivaru mis alles jäi on see mis tüdrukutel oli. Ehk piltide järgi otsustades- muud polnudki kui nemad hehe. Ilusaid filtreid ja muud jama ei hakanud ka lisama. On nagu on! Uus aasta, vana mina.

Ahja vol-2: kui suur igatsus tuleb, siis tegutsen snapchatis. Ikka enda nime alt <3 i="" nbsp="">