Minu london vol1ehk veidi isiklikum blogi kui muidu/kui peaks

( pildid mu ühe kunstiklassi kaaslase screen printingu projekti tarbeks pildistatud. "idea is to photograph one random person who is everyday around me. portraits should show this person's personal style and personality. tal õnnestus ilmselgelt valida minu pildistamiseks päev kui olin otsustanud minna geek'i looki peale välja. voila! pics by: A.B)

Waterloo station. Palju ronge ja veel rohkem inimesi. Ja üks suur vanaaegne kell keset seda lae all rippumas. Metallist piiksuvad väravad, mis millegi pärast ei taha kunagi avandega kui enda travel cardi sealt läbi lasen. Metallist pingid, mis on alati täis ja millel mul siiani on õnnestunud istuda vaid korra. See oli üle aasta aja tagasi ning istusin üksinda, kaenlaall hoides hiiglasliku valget kassi(roosa lipsuga) mille olin just soetanud Oxford street’i Disney poest. See oli üks mu esimesi korralike nädalvahetusi londonis õega ja ma ootasin A’d et minna tagasi kooli poole. Ma polnud teda näinud terve nädalvahetuse ja see tundus maailma pikim aeg sel hetkel. Vihma sadas väljas ja ma ei tahtnud hiljaks jääda. Ma tahtsin jõuda enne kui tema jõuab..igaksjuhuks. Ma võtsin Baker street’lt takso. Algaja, täielik algaja olin sel hetkel veel londoni liikluses. Mis kuradi loogikaga ma ma jõudsin järeldusele et vihmase ilmaga on parem/kiirem liigelda takso, mitte tubega? Aga see kõik oli rohkem kui liiga kaua aega tagasi. Kuid ometigi pea iga kord kui möödun sellest suurest kellast ja pinkidest, mõtlen ma talle. Või siis meile. Ilmselt igaüks jaotab oma mineviku varjud nelja erinevasse kategooriasse: need keda nähes su süda jätab vähemalt pool lööki vahele(ehk need keda sa tagasi siiani igatsed aga kes on minevik), need kellele sa soovid siiralt ainult head ja parimat, need kes tekitavad sinust jälestust(ehk ilmselt su ego sai selle suhte/teema lõpus päris valusa löögi allapoole vööd) ja need kelle kohta sa usud et te olete määratud, et kui mitte praegu siis kasvõi 20 aasta pärast viib teid elu saatus kokku jälle Tema on see tüüp kellele ma soovin sügaval sisimas ainult head. Tema armastas mind, mina teda mitte. Kuna ta on hingelt kunstnik siis mina olin ta muusa. Ma olin ta inspiratsioon kõiges mida ta tegi. Alguses joonistas ta must lugematus hulgas portreesid, pühendas maale ja skupltuure. Lõpus ta kirjutas mulle pikki armastuskirju ja luuletusi lootes et see aitab tuua tagasi kadunud armastust. Ta armastas mind nagu ta armas Londonit. Nagu mina armastan Londonit. Me võisime jalutada tunde Thames’i kaldal vihmas. Sõnagi lausumata, mina enamusaega naermas ja tema mind jälgimas. Ma ei tahtnud taga kunagi ühele pildile jääda. Ma ei tea miks. Ilmselt nägin et tagantjärgi on niimoodi kergem. Aga ega tegelikult ma ei tahtnudki sellest rääkida,temast rääkida. Tema on mööda maailma laiali(mööda UK’d) ja jahib oma suuri unistusi ja mina usun temasse. Eriti neil õhtuil kui ta helistba mulle ja räägib kõigest pöörasest ja ilusast ta elus ja kuidas ta näeb meid kümne aasta pärast peret loomas. Ma ikka usun temasse.

Londoni metroo. Ning see kuum kuum metroo õhk ja lõhn. Mis tapab täielikult. Pikad ja keerulised trepid alla ja ülesse ning suured eredad valge-musta kirjud sildid WAY OUT. 2 minutilised vahed iga tube’i vahel. Miks küll eestis nii kiiret liiklust ei võiks olla? Uksed avanevad. Astud sisse. Istud maha. Ipod-check. PLAY. Kaks varianti: kas mõni tõsine diip emorokk/london tune või hea electro.Põhja. Niimoodi et veits peksab üle, aga metroo lärm on nii kõva et mul on raskelt ükskõik. Teistel inimestel ka. Nonii, mu vastas istub üks-kaks-kolm-viis ülikonnas ärimeest. Kahel neist on seljakott seljas, traksidega. Nad tulevad waterloost, selge. Kahel neist on odav Marks and Spencer’si ülikond. Selge. Ja ühel neist Gucci kingad ja LV porfell ja kena, väga hästi istuv ülikond. Vähemalt 5 suvalist turisti, kaks neis tsuure kohvriga otse lennujaaamast. Mõni hiinlane, mõni Surrey-girl.( defineerin selle eraldi postituses) ning ühel korral kümnest mõni imeilus modell/modelli tüüpi naine, keda ma skännin oma pilguga ülevalt alla terve sõidu jooksul, samalajal tehes nägu et ma üldse ei skänni ega vaata temapoolegi. Mulle meeldib imetleda inimesi, ilusaid inimesi.

Väga palju inimesi ning tavaliselt leidub ühe metroo sõidu peale üks neiu,kes on trikstraks ilusti riides. Kingad, kleit, mantel, soeng. Või noormees lilledega. No vähemalt üks. Ja neid ajab see kohutav metroo õhk veel rohkem hulluks kui sind. Kuni hakkab puhuma külma õhku väljast nii kui hakkame treppidest maa peale jõudma.

Oxford circus. Ristmik. Keskpunkt. Costa cofe kus on mõtet alati 0 korrusel vetsus käia. Kõikide kohtumiste kokkusaamispaik Topshop. Neljakordne. Umbes miljon ja ükssada modelle värbavat agenti ja siis umbes topeltkogus agenti..kes üritavad su nime kirja panna järjekordsele „free fabolous photoshoot!! And free loyalty card to out vip club“ või no näiteks täna *otsin kotist välja selle voldiku mis mul sinnatopiti* pakuti mulle „ A fabolous day of beauty and pampering worth over 500 pounds! THE COVERGIRL EXPERIENCE! Be treated like a star by Londons top hair/makeup artists and top fashion photographers!“ ja siis sulgudes maintiakse et mine ekslusiivne päev võib sisaldadta piiratus koguses snäkke ja karastusjooke. Vot seda mul oligi just vaja!

Ning see muidugi ei lähe teemasse absoluutselt..aga kõikide nende turistide ja äriiniemste vahel võib leida maailma ilusamaid mehi. Viimase kahe päeva jooksul on must mööda/mulle otsa jooksnud kolm isendit kelle pärast ma olen valmis kohe auto alla ka viskuma. Okei roberta, suu kinni..süda jahtub ära-mõtlen ma tavaliselt. Ja jooksen edasikuhuiganes mul jõuda ka ei oleks vaja.

Ning maailma rõvedaim vitriin Oxford st’l. Ega siin pikka juttu ei ole..tegu on aluspesu poega. Kõik tip-top pesu kõik on okei. Nukud/modellid/mannekeenid ilusti akna peal väljas kena pesu seljas. ...ning siis väga palju sushit. Modellide all peal, riiulites, laua all, mannekeeni pepu peal..no kus iganes. Asi võib olla minus, kuid minu esimene mõte toorest kala ja krevette vitriinil nähes oli küll et „issand jumal, kaua see kala seal akna peal olnud on? Kui rõvee. Ilmselt sees haiseb ka. Mina küll seda kalast pesu ei prooviks selga“ aga noh ega ma väga suur kala fänn ka pole, niiet mis mina ikka tean sellest asjast..

Starbucks. Või siis Costa. Või äkki Pret-a-manger. Võtan tassi kohvi ning ma a) istun maha kuhugi kus vaba on ja järgmise 5 mindi jooksul keegi viisakas inimene tuleb ja küsib kas ülejäänud kohad mu lauas on vabad, et ta sooviks istet võtta b) kohti ei ole ning mina lähen küsin viisakalt mõne inimese käest kas ülejäänud kohad ta lauas on vabad ja kas ma tohiksin sinna istuda. 99.9% ajast ON kohad vabad ning leitakse endale istumiskaaslane. Mida tähendab et lauad on täis..lauad ei ole kunagi täis!

*jätkan oma lugu täpset kaks muffinit, ühe hiiglasliku pepperoni pizzalõigu ja kolme tassi tee võrra hiljem*

Näiteks viimati kui juhtus see et minu kõrvale istuti istusin ma vist* Costas ja kirjutasin märkmeid Instituto Maragoni kohta, ning kirjutasin igasuguseid tähtsaid kooli asju. Jõin XXL suuruses kanget kohvi ja ilmselt tundusin mingil moel huvitav, sest minu kõrvale istus 30ndates mees raamatuga. Nimelt olin ma ära võtnud ta lemmiklaua ta lemmik Costas. Ning mitte niisama laua, vaid ka lemmikistumiskoha selle laua taga. Vabandasin alandlikult ette-taha ära ning ta arvas et pole hullu, ta istub mu vastu. Seal me siis istusime umbes kaks tundi. Mina kirjutasin oma tähtsaid asju ja joonistasin/visandasin kõike mis mu ümber liikus ja ei liikunud. Tema luges raamatut ja muigas enda ette, iga väiksema aja tagant luges ta mulle ette lõike raamatust ja seletas oma elufilosoofiat. Mina rääkisin täiesti suvalisele inimesele keda kohtasin Londoni kesklinna Costa teisel korrusel oma suurtest unistustest ja soovidest. Ja siis ta lahkus, ta pidi koera jalutama minema. Me tänasime üksteist meeldiva pärastlõuna eest ning ei näinud enam kunagi. Me ei tea isegi üksteise nime.

Pühapäevad Pühapäevad on minu jaoks võtnud täiesti uue mõiste. See on midagi imelist ja ilusat, kõige paremat. Laupäevad on mul tavaliselt kiired, möödavad asju ajades, mis on liiga tihti kooliga seotud ja muretsedes erinavte asjade pärast. Liiga tihti ärkan ma liiga vara laupäeviti ja maandun oma voodisse liiga hilja. Seeest luban ma endale luksust pühapäeviti kaua magada ja vara magama minna. Ja pühapäeval on Brunch’id. Imelik on mõelda et olen terve elu suutnud elada ilma pühapäevaste brunchideta. Brunch niisama on juba hea. Ja väga kalorirohke ja aegavõttev üritus, milles on palju ilglise peekonit, corissante, ubasid,puuvilju, kooke ja inimesi kellega rääkida täiesti tavalisetest asjadest nagu ilm, eilsed uudised ja gossip, xfactor ja majanduskriis. Noh ja siis on Brunchid Sketch’is. Mõlemad suure tähega. Ilmselt üks lemmikumaid kohti kus olla ja jääda olema terves londonis. Ilusad inimesed söövad ilusat toitu ja loevad ilusaid ajalehti ja räägivadilusalt. Ja sa jäääd sinna oma hommikust brunchi sööma tundideks nagu ka kõik teised. Sul läheb juba umbes sajas käik ja lehitsed samat ajalehte juba umbes 9ndat korda aga sul on hea. Sest on pühapäev.

Vihmased pärastlõunad mille enamusajast veedan voodis plaanides/tehes erinevaid projekte mis mul käsil on ja vaadates tõtt minu Disney poe kaisuloomade kollektsiooniga( ma tean ma tean..kas ma pole liiga vana selleks?!? Vastus on ei, ei ole. Aitäh. Siin kohal on see teema lõppenud) Ja õhtul telekat mängima pannes absurdsed saated a la „How to look good naked?“ kus saaatest saatesse marsivad läbi trullakad naised kes loodavad läbi elada oma teist noorust läbi selle saate ja pildistavad ennast alasti umbes 30nda minuti peal ja päris lõpus jalutavad täiesti alasti suure kaubanduskeskuse laval.(saate ainus ja khuul osa on Gok, stilist,fashonista, kudiasiganes te teda ei kutsuks. Eile jooksin taga kokku Topshopis ning läksin kaklema kleidi tõttu, mille rabasime kumbki enda kätte samaaegselt. Olukord lahenes nii et ma otsustasin talle kleidi loovutada, ta arvas et ma olen khuul ja mu look rocks ja pakkus et aitab mul valida uue kleidi..et see ei olevat minu värv niikuinii) või siis „Don’t tell the brid“(mis on nii nõmeda sisuga et ma ei viitsi seda lahti seletada. Ning muidugi Waterloo Road(jah ma tõesti ei jätnud vahele ühtegi kolmapäeva õhtut eelmine aasta) ja Xfactor, mis on üle võtnud terve Briti rahvuse ajud,südame ja kõik muud organid.

Art department. Minu kodu. Veedan enamuse oma ajast mis ma ei maga või ei söö seal. Neid nelja korrust täis stuudiosid, olgu siis disaini, kunsti, printimise,3D,fotograafia või midaiganes, tunnen ma nagu oma viite sõrme. Õppejõud ja tehnikud, kes ehitavad meie jaoks eriti keerulise konstruktuuriga asjandusi ja valmistavad meie poolikuid projekte, on mulle nagu pere eest. Ja ma pean tõesti ära mainima fantastilise Mrs. L’i, head of art dep. Ta on mõjuvõimas, kuid samas väga vabameelne naine, kes teab kunstist ja elust nii mõndagi. Ning ta teab kõike minu loomingust. Ning kui naljakas see ka ei ole, olen aru saanud et keegi kes tunneb mu loomingut nii hästi kui tema, tunneb mind läbi ja lõhki. Sest disain ja kunst ja fotograafia tuleb seest, on sinu hinge(ning selle seisukorra) peegeldus. Nii me siis vahest räägime tunde, kui ma tulen lõpetama oma projekte või niisama taga vestlema..vahest kella 10-11ni. Ja siis ta kirub et ta mees juba ootab kodus, klaasi veiniga ja tema on ikka veel siin.. Vahest ma ei ütle midagi ja rikun ära kõik mida alustasin ja ta ei ütle midagi.

Ja siis muidugi Mr. D.. ma olen ta suurim peavalu ja ta on mu suurim fänn. Sest ta on ainus kes ei usu minusse ja mu võimetesse(võib vähemalt ta teeb seda nägu) ja nii ma siis pean ennast talle tõestama koguaeg. Ja ma alati teen seda ja alati saan kõrgemaid punkte talt. Ja ta laenab mu fotosid ja maalib neid oma stuudios ja toob mulle näidata. Ja tavaliselt ma ütlen et nad on väga sitad ja et see on värvi raiskamine, aga ta teab et ma teen nalja. Ma tegelikult olen sügavalt liigutatud. Ja tavaliselt ma vingun palju talle ja ei ole rahul enamus asjadega ja siis ta teeb näo et mind ei ole. Kuni selle hetkeni kui mul õnnestub päris korralik kogus kemikaale darkroomis ümber ajada või siseneda teadmata et keegi on seal sees ja tule põlema panna. No kust mina pean teadma et selle selle pimediku kõige tagumises väikses ruumis(ta on veits labürindi moodi, kokku 8 ruumi) keegi kuivatab oma pilte...:D Ja nii me tiksume fotograafia stuudiotes päevast päeva.

jätkub