Pahedest, kottidest ja garderoobist

(pilt: today’s look ehk mõnusad sügisesed emo mustad huuled ja värskelt juuksurist läbi käinud tumedam pea..peaaegu et must, kuid ilmselt kaks tooni heledam kuimust, et teda saaks ikka tumepruuniks kutsuda. võinoh, whatever)

Garderoob ehk siis minu elu suurim armastus ja vihavaenlane. Enamus aega ma kujutan endale ette nagu iga teine inimene, et mul ei ole midagi selga panna ja tavaliselt ma usun seda ise ikka väga hästi. „Dress to impress“ kõlab kuidagi magedalt ja kulunult, aga nii see on. Kui ma tunnen et pole ennast suutnud riidesse panna piisavalt „impressivilt“ siis ei olegi minu silmis midagi selga panna.
Üritasin tükk aega leida enda arvuti pildiarhiivist pilti oma garderoobist, kuid mingit korraliku pilti ma ei leidnudki. Lähim sellele, on pilt eelmisest jõuludest kui olin ennast juba hapukapsast ja sealihast paksuks söönud ja istusin om agarderoobi põrandal ja tegin pilti õepojast kes lasi mööda põrangat liugu. Igaljuhul, et veits aimdust anda näeb mu kallis-armas-nunnu garderoob välja täpselt nii: pikk koridori möödi asjandus,mille mõlemasse otsa jäävad suured peeglid ja külgedele kapid.


Need kes mind tunnevad, ilmselt nõustuvad minuga- ma olen maailma kõige hajameelsem, kõige rohkem unustavam inimene, kelle ümber on tavaliselt palju korralagedust ja kaost.( mitte just väga attractivad omadused, aga okei, ma hetkel ei kirjuta enda enesekirjeldust kuhugi tutvumisliinile) , kuid süsteem minu toa garderoobi poolel on laitmatu.
Kirevad, siidised, kirjud, hõljuvad, veits pidulikumad ja õhtused pluusid, ripuvad vasakul esimeses avauses. Teise jäävad kõikvõimalikud sahtlid lühikeste pükste, spordiriietega(mida mul on nii palju, et ma enamus aega imestan miks ja kuidas ma nad soetanud olen), seelikute, ja muuga. Samas avauses ripuvad kõik kootud asjad mis vajavad rippumist ja soojad pusad. Järgmine avaus vasakul, kuue suuresuure sahtliga on top-ide ja tsärkide tarbeks. Üks sahtel ainult valgetele asjadele, teine ainult mustadele, kolmas kirjutele, neljas body’dele jne. Vasakul kõige taga kõige suuremas kapis ripub kaks virna õhtukleite, nii paari-kolmekümne ringis on neist kindlasti. Enamust neist len korra/või pole üldse kandnud ning seal nad siis ripuvad ja ootavad oma korda.. Mida ma teha saan..ma tõesti jumaldan õhtukleite, mis on eriti fäänsid ja vauvau’d.
Garderoobi-kordiori poole jäävad sahtlid mis on täis kõike alustades sukkadest,leginsitest,pesust, lumelaua riietest, kampsunitest, teksadest, polodest jne..
See milleni ma tegelikult jõuda tahtsin on miski mis peidab ennast vasakul pool ning võtab enda alla päris palju ruumi. Ma ei ole see tüüp kes investeerib rohkelt suvalistele valgetele-mustadele toppidele, millele on väikselt peale graveeritud armani või guess. Või kes armastab osta megakalleid teksaseid ja kampsuneid jne. Ei. Mina olen käekoti tüüp.
Vahest olen mõelnud(naljaga pooleks muidugi), et mis on mu kalleim vara ja et juhul kui minuga midagi juhtuma peaks, kellele see siis läheb. Õige vastus ongi ilmselt käekotid.
Armastus sai alguse aastaid-ja-aastaid tagasi kui vanemad tõid mulle sünnipäevaks, milleks nad eestisse kahjuks( ja tagantjärgi õnneks..sest tänu sellele mu käekoti armastus saigi alguse) ei jõudnud ja mille ajal viibisid Milanos järjekordsel kingamessil, Dior’i käekoti. Ta oli klassikalise Dior’i mustriga ja risti-rästi jooksid reggae värvides kaks triipu. Ma olin sel hetkel täiesti Jamaica vaibil ning tantsisin Dancehall trennis ka veel..ehk siis see oli minu unistuste unistus.
Igaljuhul sealt see pihta hakkas, ning läbi aastate on mu kollektsiooni lisandnud paar Chanel’i clutchi,punane Prada clutch ja hiiglaslik pruun/pronks/must Prada nahkkott metall sangadega kott. Siis ma armusin metallsangadesse ning sealt edasi muidugi Gucci klassikaline Indie kott ei ole juba üllatus..mõnus jänesenahk ja hõbedased metallsangad..no mida muud mul õnneks vaja on! Samuti paar LV kotti, mida(kui ma päris ausalt ütlen) tallinnas ma väga ei julge ega taha kandagi. Sest üleüldine arusaam on et kui a la viru keskusest keegi LV kotiga läbi jookseb, siis 99.9% ajast on see feik ja no andke andeks..aga see raha pannakse sellistele toodetele nagu LV alla, just selle pärast et ta on mis ta on..mul ei ole vaja mingeid hindavaid „proffide“ pilke, kes arvavad et ei raudselt feik, enamusel on ju. Ja noh, austusest disainerite vastu ei taha ma osta mingit egiptuse või türgi versiooni sellest kaubamärgist.(kuigi pean tunnistama.. olen minagi türgist tagasi lennanud tumesisinse kopi’ga, millel kukkus sang ära pärast esimest 20 kandmisminutit- ning sain aru siis, et ei, never again!) Sama värk, et kui sa ostad Porche, siis sa ostad ta sellepärast et ta on Porche eksole.. Mazdale Porche märgi peale kruvimine ei tee selle Mazda omanikust Porche omaniku, egaju?
Rohkelt suhteliselt random kotte, peidab ennast kõige põhjas ka muidugi. Lemmik neist randomitest on täiesti firmamärgitu aastaid-aastaid tagasi Suurtükist võetud must megasuur nahkkott, kuldsete ketist sangadega. Siiamaani käin taga vist kõige rohkem ning ta on üleelanud kõik miljoni tonnised läptopid ja õpikud,kaamerad ja vihmad ja teravad esemed ja laiali meigitooted. Ning enamus inimesi teeb suured silmad pähe kuuldes kust ja millal see ostetud on. Respect Suurtüki!
*Hmm..üritan meenutada, kas on veel mõni lemmikkott mis preagu kahe silma vahele jäänud.*
Ahja. MARNI: Kuidas ma sain sind unustada. Mu imearmas Marni. Lemmikkott nr2. Must, suur, megasuur. Lakknahast. Pruunide nahast sangadega. Õlarihmaga. Mult on üritatud seda ära osta utoopiliste summadega päris mitu korda Eestist. Ma ei müü. Aitäh.
Kotid. Üks minu pahedest. Hea sokolaad, vägaväga kaua magamine, kleidid ja Gucci, kuuluvad ka sinna nimistusse. Sokolaadist ja Gucci’st mu elus juba veidi hiljem. Ikka üks pahe korraga. (ja teie kes te imestate, et aga kuhu jäävad kingad? Minu pahede püramiidil jääb ta teisele astmele-kõik eelnevalt mainitud on esimesel-..ma tean: shocking. Mina kes ma olen terve elu elanud kingade keskel, reisinud ühelt kingamessilt teisele ning veetnud oma lapsepõlve nädalavahetusi Suurtüki kingapoodides või kontoris mängides kingadega...aga ka sellest mõni teinekord.)

Good fight and Good night mu kallid lugejad.
Mina lähen PJ’mas vaatama ühte järjekordset absurdisaadet mida Briti telekanalid toodavad(vaata eelmist postitust) ja veetma aega oma teise pahe, sokolaadi ja Ben&Jerry’s cookie dough jäätisega:)