It's question time! täiendatud

appi. kui ma üritasin jätkata küsimustele vastamist, siis kogemata kustus/kustasin ära kõik vastatud küsimused. ning nüüd ma pean kõik uuesti tegema. kas ma olen närvis või jaaaa


(jällegi teen osaliselt..koos kõigele vastamine on tooooo much effort!)


Kui kaugele oleksid nõus minema oma unistuste nimel? (jätma oma sõbrad, poisi, pere või oleksid nõus isegi tapma, vaid selleks, et saavutada mida tahad)
Well, kunagi ammu arvasin ma et ma ei muutu kunagi selliseks karjääri rajajaks naiseks, kes jätab kõik selja taha ainult selle nimel et edukas olla. Siis mingi hetk hakkas kõik ülesmäge minema ning mu arusaamad muutusid jällegi. Nüüd ma siis olen siin ja võitlen armastuse ja unistustega(tegelt ei ole midagi nii dramaatiline see asi:D) ning üritan leida tasakaalu nende kahe vahel. 
Sõbrad ja pere ma juba ju nö jätsin, lahkudes eestist ja minnes inglismaale. Veetsin ikka tunde ja päevi ja nädalaid rääkides ära oma vanemaid et nad laseksid mul minna, sest nemad olid muidugi valmis tegema KÕIK et nende tütrekene koju jääks.ja ega just sõbrad ka väga vaimustuses sellest ei olnud et ma lähen. 
Aga ma läksin ja tagasi pole kordagi vaadanud ega kahetsenud. olen aru saanud et minu ära olek on teinud suhted pere ja valitud sõpradega palju tugevamaks ja ma arvan et kui and on suutnud mind toetada praegu ja minu jaoks olemas olla..siis ma ei kujuta ette mis peaks olema see mis meid laiali tirib või mis olukorras ma peaksin kedagi tampa hakkama:D

kas ja kui palju sa tegeled DIY vidinatega? (ehk siis kui palju ise nikerdad asju)

olen õmmelnud aastaid ja ega sellega mul väga probleeme ei ole(eriti peale eelmist aastat kui sain 10 tekstiilitundi nädalas koolis) ning on Väga vähe on asju millega olen kohe poest ostes rahul ning enamasti järgebki sellele ostmisele mingi DIY protsess mille teen asja enda jaoks kantavaks. Tavaliselt toimub see ikka kiirustades olukorras kui pean kuhugi välja minema/kodust välja jooksma ja avastan et ei ole rahul riietusega/mul pole midagi selga panna ja siis ruttu teen midagi. Teksade ja muude riiete ümber õmblemine/"tuunimine" on minu jaoks täiesti igapäevane asi nii endale kui mu sõpradele/soovijatele ning ütleeme nii et eks ma olen päris palju pluuse katki lõiganud või kampsuneid ülesse arutanud ka. Aga jah, ilmselt tänu hullule kiirustamisele ei olegi alati kaamerat käepärast ja ei jõua seda nii hästi teiega jagada.

Kus näed end tulevikus ? Kellena + kus elada sooviksid ?

Kas ühel ilusal päeval on sul plaanis Eestis kuskil oma töödest näitus teha? 

Küsimuseks siis see, et mis sind inspireeris moealal tegelema ja mis sulle moemaailma juures kõige rohkem meeldib.Kuidas avastasid endas esimesed terad moodi ja kunsti.

mis on su lemmikfilm ja miks? 

thats a hard one. mis žanrist film? moefilm, kunstifilm, dok? comedy? ma armastan filme ning olen suht avatud kõikidele žanritele.

film mida ma võin vaadata sadu kordi on BLOW peaosas Deppiga. selles filmis on midagi erilist. see muidugi et ta põhineb tõestisündinud lool ning et see mees on tegelikult ka preagu olemas. vb on see Penelope Cruz täies hiilguses mis on kui täpp i'le..või need saatuse keerdkäigud ja hull elustiil. või need geniaalsed ütlused sealt filimist:

(see kõik kokku teeb sellest flmist IT filmi. tegelt ka.)

" Sometimes you're flush and sometimes you're bust, and when you're up, it's never as good as it seems, and when you're down, you never think you'll be up again, but life goes on." 


"Hello Dad. You know I remember a lifetime ago, when I was about 3 1/2 feet tall, weighing all of 60 pounds, but every inch your son. I remember those Saturday mornings going to work with my dad, we'd climb into that big green truck. I thought that truck... was the biggest truck in the universe pop. I remember how important the job we did was, how if it wasn't for us, people would freeze to death. I thought you were the strongest man in the world. And remember those home videos when mom would dress up like Loretta Young, barbeques and football games, ice cream, playing with the Tuna. And when I left for California only to come home with the FBI chasing me, and that FBI agent Trout had to kneel down to put my boots on and you said, "That's where you belong you son of a bitch, puttin on Georgie's boots." That was a good one pop, you remember that. And remember that time when you told me that money wasn't real. Well old man, I'm 42 years old, and I finally realize what you were trying to tell me, so many years ago. I finally understand. Your the best, pop, just wish I could have done more for you, wish we had more time. Anyway, may the wind always be at your back, and the sun always upon your face, and may the wings of destiny carry you aloft to dance with the stars. I love you Dad. Love George. "
Ma olen inimene kes arvab et elu tuleb elada täiel rinnal ja teha kõiki tegusid kahetsemata.. see elulugu mida seal filmis edasi räägitakse on vast parim näide sellest või mis?
what else? ma armastan ennast piinata ja vaadata filme mis mind nutma ajavad, a la The Notebook, Sister's Keeper või PS  love you..päris mage ma tean. 
mida sa tahad teha 10 aasta pärast? Kuhu su plaanid sind viivad? Oma moemaja, bränd.. etc..?
vastasin enne juba enamvähem sarnasele küsimusele. ei tahaks endale piire ette panna. aga mida iganes ma siis ei tee tulevikus, asi millest ma alati unistanud on on enda suur stuudio. koht kusma saaks ise pildistada, maalida, kuhu ma saaks võtta sisse artists in residents jne. umbes nagu Warholi stuudio(The factory- lugege selle kohta SIIT). tahaks töötada inimstega erinevatest moe/kunsti/disaini valdkondadest ja aretada midagi mis on kind of bigger than art and bigger that fashion. mõned võivad mõelda/öelda that i fly high ja loodan/kujutan endale ette liiga palju..kuid kui sa ise ei sihi kõrgele, kõige kõrgemale oma eesmärkidega, siis ega su saavutused ei saa olla väga kõrged ka juu.




kas tahad ikka kodumaale parast oppimist minna voi jaada kuhugi mujale?
eeeeesti! ja ma tahan kindlasti eestisse tagasi tulla. ma tean väga paljusid kes ei mõista seda ja ilmselt ütlevad et nad ei tule kunagi enam tagasi jne. ma tahaks koguda kokku kõik teadmised ja kõik need suurepärased ideed ja kogemused mida ma kogen ning neid jagada ja edasi aretada siin. eestis on nii palju potensiaali ja neid gaps in the market'eid millest enamusel pole aimugi..tahaks värskete teadmiste ja uute ideedega nad kõik täita ja jagada seda kõike siin!



Samuti - milline reis/riik on sinu jaoks olnud koige inspireerivam?
london inspireerib mind just kunsti/moe valdkonnas vägavägaVÄGA aga thats about it. pariisist pole ma kunagi vaimustuses olnud.
aga muidu üleüldiselt..kõige inspireerivad ongi vist olnud Dominikaani, Mehhiko ja Jamaika. Jamaika on vast jätnud kõige suurema jälje, sest see on väga isiklik koht mulle ja mu perele. Mu vanemad tegid salapulmad seal vägaväga ammu esimeste eestlastena seal riigis üldse:D ,ning minu esimene väljamaa reis oli Jamaikale, nüüd olen käinud seal korduvalt ning viimati soetasime sinna ka enda superilusa pesa ning mul on maailmakahju et ma see kevad ei saanud vanematega kaasa minna.. Jamaika kultuur ja inimesed on nii erinev, nii kuidagi rough ja ilus. Ma olen aastate jooksul kohtunud ja sõbrunenud nii paljude noorte ja vanadega sealt ning nende stoorid ja elulood on midagi uskumatut. Ma arvan et ükski riik ei saa olla iseenesest inspireeriv, koha teevad inspireerivaks need inimesed ja nende lood.




Kes on sind innustanud tegema seda mida sa teed?
eks ikka ise. kui ma ise endasse ei usu ja ennast ei pushi, siis miks peaks keegi teine seda tegema? ei tasu kunagi loota kellegile teisele, sa oled iseenda parim sõber. ma olen ise leidnud selle mis mind huvitab ja tahtnud selles läbi luua. 
muidugi mängivad siin ka suurt rolli vanemad. pere on minu jaoks mu elus number 1 asi tähtsuselt ning i love them to bits. tegelt ka. mulle on nii nii tähtis et mu vanemad oleksid mu üle uhked ja ilma nende toetuseta/nende soovide vastu ei oskaks või ei suudaks ma küll midagi teha. niiet neil on ka päris suur roll kõiges.


Küsida tahaksin elu kohta UK-s? Mis sulle sealse elu juures EI meeldi? Mõned varjuküljed. Mis on Eestis parem kui seal?
Paar suurimat varjukülge toon välja kahe järgmise küsimuse vastuses ja that's about it. Teed joon ma piimaga ja väga palju juba kuskil 5ndast eluaastast saati, niiet see sobib. Fish and chips ja rohkelt curryt ei ole väga minu teema aga muidu on kõik super. Ilmselt juurte ja mälestuste puudumine ongi see mis häirib ja rusub kõige enam, aga see on vast aja küsimus millal keegi ennast 100% koduselt tundma hakkab. Mina käin muidugi väga(isegi vb liiga) tihti eestis ka ja saan kaasa tuua musta leiba:D jne, niiet vb kui ma oleks koguaeg inglismaal akseptiksin fish and chipse ja muid asju rohkem.


Kas välismaal õppimises on ka mingeid miinuseid, millest teadma peaks ja millega peaks arvestama enne sinna õppima asumist? 
ma ei tea kui suur miinus see on või ei ole..aga nii suures linnas nagu London tekkis vähemalt mul kohe see tunne, et ma olen hästi üksi. eestis/tallinnas jalutades tunnen vähemalt mina küll mingit kuuluvust, et see on minu linn, minu inimesed, et ma kuulun siia. ma tean alati kuhu ma lähen ja erinevate kohtadega seonduvad erinevad mälestused, alati on väga suur võimalus tuttavatega linna peal kokku joosta jne. London on selle kõige vastand ja kasvõi mööda tänavaid jalutades või metroos sõites tunned et oled üks pisike sipeldas selles suures süsteemis. Kõik kiirustavad ja jooksevad ja tormavad ja sa..sa lihtsalt oled. Ei ole mälestusi ja naljakaid seiku, sul ei ole lemmik kohvikut ja sa ei tea päris täpselt kuhu sa lähed. See oli nagu see alguse fiiling, aga nüüd on kõik muidugi muutunud. Sõbrad on olemas, lemmikohad on kujunemas ja mälestused erienvate asjade/kohtadega on ka tekkimas ning ma ei tunne üldse ennast nii eksinuna kuhugi minnes kui enne. 




oli alguses kultuuriline shokk suur, kui sa Eestist Inglismaale òppima làksid? Mis olid kòige suuremad raskused millega silmitsi seisid? 
kusjuures oli küll kultuurishokk. kuna olen reisinud kõige pea igalepoole maailmas ja ikka päris palju enda arvates maailma näinud ja kultuure tundma õppinud, pean ma tõdema et see kui sa oled koos igapäev nii paljute erinevatest rahvustest(mul koolis 28 erinevat rahvust) inimestega, siis ajapikku tulevad välja küll erinevad asjad mis hakkavad kellegi juures häirima. ma üldse ei taha kedagi sildistada või samasse kasti panna, aga kuidagi on nii juhtunud et sarnase backgroundiga inimestel on kuidagi samad asjad mis häirivad minu silmis. enne inglismaale minekut olin ikka suht bitchie ja silditasin inimesi väga kergelt. üks suurimaid muutusi mis ma ise tunnen, et ma olen läbinud ongi see et sildistamine on noway asi ning erinevate inimestega erinevatest kultuuridest koos olles õpid aksepteerima kõiki täpselt nii nagu nad on ning ei mõista kedagi hukka..


Et sa tundud väga ambitsioonikas inimene, siis mind huvitab, mis oleks see siht, mille poole sa oma karjääris püüdled? Et mis on sinu jaoks see tipp, mida sa vallutada püüad?
vastasin eelnevalt juba sarnasele küsimusele, aga tipp? mingit tippu endale eesmärgiks seada on kuidagi vale ja halb..mis siis saab kui see siht on saavutatud..kuhu siis edasi minna? ma tahan ikka rohkem , paremini, kiiremalt, ilusamalt, ja veel ja veeeeel ja veeel! haha sky is the limit!




Küsimusi oleks palju, kuid kuna ma olen väga huvitatud sinu loomingust, siis huvitab mind kes sind kõige rohkem inspireerib? Kellele sa vaatad alt üles (olgu selleks mõni kunstnik, moelooja, muusik..kes iganes) ja miks just tema?
hm.. kunstikest olen vist maininud Rauschenbergi, Boltanskit, Jasper Johnsi ning mõningaid De Stijl'i movementi kunstnike. fotograafist Bill Brandt, enamus Magnum fotograafe, sest nende pildid tõesti muudavad sinu maailmavaateid ja on niii ilusad ja liigutavad. Muusikud.. well muusika on minu põhikaaslane kui ma õmblen, joonistan, maalin(pildistan vaikuses) ning enamasti oleneb muusika valik hetke meeleolust.  
Moeloojatest on mul niii palju inimesi kelle loomingud ma vaatan suu lahti. Mõned on neist veidi rohkem tuntud a la Alexander Wang ja Christopher Kane, mõned veidi vähem( nt Sam Frenzel). Hindan kõige enam uusi lõikeid ja erinevate tekstuuridega mängimist. 






Postitust ootaksin nt selle kohta, mida sa arvad Eesti moemaailmast, siinsetest disaineritest ning uutest moepüünele pürgijatest. Väga huvitav oleks lugeda ka sellest, et kas sul on UK's viibides silma jäänud mõni noor ja lootustandev moelooja, kellest võiks tulevikus saada 'the it-designer'?
ausalt öeldes olen ma kirjutan valmis mitu drafti selle kohta..või noh justnimelt selle eesti uue "moe crowd'i" ja eka jne kohta, aga pole julgust olnud veel postitada ja veits putitamist vajavad ka need postitused. aga võtan kindlasti arvesse ja üritan selle lähiajal ära teha! 
Inglismaal on ja onnnnn neid disanereid küllaga, ma ei tea kas just IT designereid, aga neid kes silma jäänud on palju-palju. enamus omavad neid pisikesi poode/stuudiosid mööda linna ja superkihvt on seal uudistamas käia. Olen ise ka mõelnud, et võiks teha sellise ringi et käiks lemmikkohad kaameraga läbi, pildistaks nende asju ja neid ja teeks mingid samad küsimused kõikidele disaneritele. Samuti arvan et järgmise nädala St Martinsi showl saab olema päris kihve ja põnevaid asju ning teen kindlasti hea ülevaate sellest siia:)


Well, siis ma tahaks teada, mis on 3 kõige lemmikumat itemit su garderobis??? Sa võiksid eraldi posti nende kohta teha, koos piltidega 


sellest saab ilmselt maailma raskeim task, et välja valida kolm oma lemmikut! aga ma teen oma parima, tänud hea soovituse eest:)


Väga-väga off topic küsimus siin teiste seas, aga kas Sa ei ole vahepeal mõelnud või tundnud, nagu Sa oleksid kuidagi liiga kiiresti suureks kasvanud, iseseisvaks saanud? Pidades just eelkõige silmas juba praegu Eestist eemal elamist ning nii tublisid saavutusi.
Olen sinuga täiesti nõus ning ilmselt nõustuvad ka mu vanemad ja inimesed kes mind paremini tunnevad. Kaks aastat üksinda Inglismaal on mind kasvatanud ja mulle elukooli teinud rohkem..rohkem kui ma kunagi oleksin osanud ette kujutada. Vahest kui suhtlen/räägin inimestega kellega mu elu oli kunagi täiesti samal lainel ning üksteise arusaamine 100% super..siis nüük tekib mul vahest see effekt et tunnen et nad ei mõista minu asju või mina seda mis nende elus toimub/neid häirib/ei häiris, sest mõtleme täiesti erinevatele asjadele ning muretseme nt erinevate asjade pärast. Vb ma olengi muutumas selleks väikseks vanainimeseks:D 
Vanemate suhtumine on kardinaalselt muutunud selle ajaga kui ma olen ära olnud, eks kõik noored tahavad et "vanemad võtaks neid nagu täiskasvanuid" jne, aga minu isiklikult tunnen vahest küll puudust sellest et nad nunnutaksid:D ja suhtuksid minusse nagu nende pisikesse tütresse.. vb on see kaduma läinud aeg nendega(inglismaal olles) või midagi muud, aga vahest tahaks aega ise ka veits aega tagasikerida ja saada tagasi veits lapselikumat meelt..