Kui küsite just, siis mu elu sel nädalal on olnud äärmiselt eba-glam. Pigem tundub et oleksin osaline mingis usa-tüüpi lühifilmis.
Iga päev õhtusöögil/lõunalt koju sõites on mu kaaslane küsinud meie kodu ees- oled kindel et tahad koju minna? ja ma ütlen ei, lähme sõidame. Ja siis me sõidamegi. tavaliselt täiesti tundmatus suunas, tundmatusse kohta, mööda väikseid linnaväliseid külateid. Vahest kui me oleme eriti targad on saanud bensiin otsa või auto aku üle kuumenud(sest väidetavalt peab alati täiega kiirendama), aga pole hullu. Aknad on lahti, kaheukselien BMW kihutab täie jõuga suvalises suunas, Ta hoiab mu käest kõvasti kinni, paneb päikseprillid ette ja  muusika on täpselt nii vali, et jätab veits ruumi mu enda mõtetele peas ning ideaalis jõuame me välja kuhugi suvalisse randa just siis kui päike loojub. Mina tõmban selga enda kaaslase pusa ja istun ning vaatan kuidas ta lutsu kive korjab. Ning kuidas ta siis oma D&G ketsidega üritab ühelt kivilt teisele hüpata et olla võimalikult heas kohas kus lutsu visata. ja siis ma hoian ta lutsu-kive ning ta viskab lutsu. See on alati nii ja ma olen alati nii rahul ja õnnelik. Minu idüll. Ja mu hing on rahul ja elu on ilus ning muud ma ei vajagi.

Comments

Anomaly said…
I know that feeling.. this is good. Õnn peitub tegelikult nii väikestes asjades. Eksole :)

Popular Posts