Miks mitte minna kunstikooli eestis? EKA? ehk siis kauaoodatud postitus(?)

Esiteks vast sellepärast, et eestis ongi ainult üks KORRALIK(enam-vähem) kunstikool EKA ehk siis Eesti Kunsti Akadeemia. Niiet kui sa tahad saada enam-vähem korraliku kunstiharidust eesti mõistes, siis see on see ainukene variant. Ja noh..kui sa sinna sisse ei saa, siis on su maailm kokku varisenud, disainer-arhitekt-whoever sinust ei tule. Ja nii me saamegi siis selle kamba tegelasi, kes kandideerivad AASTAID lootuses olla osakene EKA maailmast. No offence, ma ei loobi kive teie pihta "tegelased" pigem naeran eesti kunsti süsteemi pihta.
Kuna EKA on ainukene koht( Jätame välja Euroülikooli Moedisaini kursuse ja muu sellise, palun?) on väga palju tahtjaid ning tekib täiesti ebareaalselt pikk nimekiri kandidaatidest. Oleks tegu siis Amsterdami disainikooliga või st martinsiga või millegagi mis on seda reaalselt väärt?! Ei..me oleme lihsalt eestis.
EKA sisseastumis protsess: say what?! Üks asi mis mulle Inglismaale minnes kohe selgeks tehti on see, et kunsti ei saa hinanta samade normide järgi. SInu kunst ei saa KÕIGILE meeldida. Kõigilt ei saa paluda teha sama asja ja siis neid hinnata selles. Kui üks neid mu rühmas teeb maailma ilusamaid natüürmorte, siis see ei tähenda et ta minust parem on, kuna ma neid teha ei oska. Mina maalin ja pildistan ja ühendan neid kahte. Tema seda teha ei oska. Me mõlemad oleme andekad ja me mõlemad saame A  oma eksamis. Kuid ma ei oska natüürmorti joonistada. EKA palun sisseastmisel joonistada merd ja nüürtmorte ja veel teha list samu asju, selleks et nad saaksid sind võrrelda teistega kes on seda sama teinud. Kui mina oleksin valinud EKA tee ja teinud ära kõik nende taskid, siis ma olen 100% et see poleks absoluutselt toonud välja selle milles mina kõie tugevam olen. Oh kui närvi ma lähen kui ma sellele mõtlen!! Kuidas on võimalik hinnata noori loomingulisi inimesi ühe kriteeriumi järgi? Inimesi kes alles otsivad seda milles nad tõelised head on? Kunstikooli sisseastumisel peaks tulevane tudeng näitama seda laadi tööd mis iseloomustab teda kõige enam, seda laadi kunsti millega ta ise vabal ajal tegeleb. St Martins ei tee  näost-näkku sisseastumisvestlusi, sest nad usuvad et seda inimest, tema elu ja olemust iseloomustab tema artwork kõige enam. Ma olen täielikult nõus. Ma olen aru saanud, et need inimesed kes on käinud UK mu lõpunäitusel, mu kunsti/disaini õppejõud või whoever kes on süvenenud minu asjadesse, tunneb ind suhtkoht läbi ja lõhki. Kui sa mõistad mu kunsti siis sa mõistad mind. Kuidas peaks olema võimalik tutvuda noore kunstniku/disanineriga kui sa sunnid teda tegema asju mida ta vb muidu ülds eie tee ja üritad teda võrrelda selle järgi teistega?  Bullshit ju?
Kuna olen teinud veidi tööd mõndande moeajakirjadega viimasel ajal on mul õnnestunud arutadada erinevate moetoimetajate ja Eestis oma ala proffidega seda teemat ning ausalt öeldes..pole näinud veel kedagi kes vaidleks mulle vastu. Me kõik oleme nõus olnud, et EKA seab noored piiridesse ning surub nö ENDA kunsti peale noortele enne kui nad on sinna sissega saanud. Kui sa seda kortsutatud paberit ei joonista ja esseed ei kirjuta, siis sul pole šansigi sisse saada. Ja nii osad inimesed üritavad ja üritavad AASTAID. Mille nimel? Selle nimel, et saaks ennast veel enam raamidesse suruda ja varsti sa ei mäletagi mille pärast sa kunsti ja disaini nii väga armastasid ja seda õppida tahtsid.
Üks eesti pikemaajalisi moetoimetajaid ütles,et see mida ta arvab ja tundis kui EKAst välja sai, oligi see mahasurutud tunne. Need kes suudavad oma liini edasi ajada sealt välja tulles, jäävad. Need kes ei suuda, noh neist saab tavaline EKA graduate mass..sest olgem ausad- mida sa selle kunsti-disaini haridusega Eestis ikka peale hakkad? Järgmist Coco Chaneli sinust kindlasti ei saa juba sel lihtsal põhjusel, et Eestis pole turgu ning summad pole nii suured millega siin ringi käiakse.  Hakkad tegema "eriti fierce" stilistikaid? Huvitav küll, mis asjadest? Pole eriliselt fierce poode, et jõuda shootidega maailmatasemel. Muidugi, meil on disainerid ning seda ma pean ütlema, et Eestis leidub vägaväga andekaid ja innovatiivseid loomingulisi inimesi. Kuid vahest juhtub nii et nii kui nad oma oma niche'i leidnud mis läheb eesti massile peale, jäävadki nad selle juurde ning ei suuda sealt edasi liikuda ja välja mõelda midagi uut. Mõelge "suurtele" disaineritele...nad liiguvad alati EDASI.
Aga whatever. Tõeline probleem on see, et need andekad "ellujääjad" jäävad siia. Nagu ainult siia, eestisse. Ei julgeta väljapoole vaadata, ennast pushida. Kui sa oled noor, andekas, elujõuline ning su stuff läheb peale, siis saa aru, et sa ei saa siia igavesti jääda. Sest kui eestis on a la x arv inimesi kes kannavad retuuse ning sa oled müünud x paari retuuse juba ja su müük ei tõuse enam...siis ilmselt sul pole seda kellelegi müüa EESTIS: Väljaspool aga on. Mulle tõesti tundub nii väga, et kõik see sööb ära seda annet ja teistest erinemistahet ja motivatsiooni..
Üks teine moetoimetaja aga ütles et BA moedisain EKA oli tema dream come true, niiet ei arvamusi on erinevaid. Ta rääkis et nautis igat tundi seal täiel rinnal(kuid nagu ta ennast parandas hiljem, ütles et tegi seda ilmselt seepärast et tema ajal ei olnud eriti teisi variante - nagu ka see eelmine moetoimetaja kes ütles et kui oleks saanud siis ta oleks läinud välismaale, kuid siis polnud see võimalik ning aeg oli eesti mõttes õige,vaba eesti ja uued moeajakirjad, msi vajasid tegemisi ning palju gap in the market'eid-kuid kui ta läks ekasse MA tegema, siis ta sai aru, et see on üks täielik lasteaed,s est midagi uut ta ei õppinud ning talle tundus nagu tegu oleks sama asjaga(BA) kuid nimi kraadil on lihtsalt teine. ning nii ta tuligi poole pealt seal ära ning nüüd plaanib londonisse selleks minna tagantjärgi minna)
Kui sa tõesti tahad moodi õppida ja sa pole saanud EKAsse normaalselt sisse ja sa end up with avatud akadeemia pärast kolme aastat..siis mõtle, kas eka on sinu jaoks ikka õige koht? Inglismaal on nt triljon miljon kunstkooli..mis tähendab et kui sind ühte ei võeta, siis maailm pole veel läbi- sest äkki ülejäänud (triljonmiljon miinus üks) tahavad sind kõik? Seal rõhutatakse just, et iga kool oma oma niche'ga ja väga erinev ja su kunstõpetaja(nagu minu Mrs Lamond) oskab sulle kohe soovitada koole, mis vastavad sinu olemuse ja artworkiga kõige enam :)
Minu silmis oli mõtetu raisata aega enda raamimisele EKA jaoks ning võistelda mingisuguse koha nimel millega ma tulevikus mitte midagi peale ei oska hakata. Muidugi, ma olen kindel et on inimesi, kes naudivad oma EKA kogemust täiel rinnal, sest ma olen väga kindel et on olemas need eka-tüüpi inimesed. Noh umbes samamoodi nagu üks mu endine koolviend, kelle õde käib St Martinsis ütles, et nad kõndisid linnas ja ta ütles mingi kuti kohta midagi ja ta õde oli et, nohjah mis seal ikka..vaata talle otsa. ta käib CSM'is. Vahest saad lihtsalt aru eks..
EKA polnud minu valik. Seda kindlasti mitte mingisuguse eesti vihkamise pärast. Ma armastan eestis, rohkem kui midagi muud. Muidu ma ei sõeluks iga kuu juba varsti kolmandat aastat tallinna-londoni vahet. Kui mul oleksid paremad võimalused teha seda mida ma tahan- kunsti ja disaini eestis- ning seda õppida parimal tasemel, siis ma teeks seda. Uskuge mind, siis ei suudaks mind mitte miski kodust minema viia. Kuid kahjuks seda ei ole ning ainus variant mis meil siin on, ei ole minu jaoks vast see kõige õigem. Ma tahan sihtida kõrgemale oma unistuste ja tegudega ning mul on tunne, et eesti ja eesti õppesüsteem seda just kõige paremini ei soosi.
Ma olin 11 või 12. ja Mu ema ja isa tahtsid et minust saaks ärinaine ja ma võtaks firma üle. Õde arvas et ma võiksin meediat või reklaami õppida. Mina tahtsin joonistada ja õmmelda ja kunstikooli minna. Selle peale ütles Jackie(õde), et kui see on su soov, siis ainus koht kuhu selleks minna on Central St Martins. Kui sa sinna sisse ei saa, siis sul pole mõtet seda teha, sest sa pole piisavalt hea. Sel hetkel polnud ma veel kunagi kuulnud St Martinsist ja ei teadnud eriti mis see on, kuid kui mul küsiti et mida ma tulevikus teha tahan, siis ma ütlesin et ma lähen sinna. Pragusel hetkel ma ei nõustu õega, sest olen ise aru saanud et andekad inimesed on Igalpool ja st martins pole KÕIK. Minu jaoks oleks olnud sama täiuslik valik Kingston ning loobumine sellest tuli valusalt. Samuti on eestis nii palju andekaid noori ja vanu, lihtsalt kohutavalt kahju on näha kui palju on seda toorest potensiaali ja annet mis jääb kasutamata.

Ma tean, et ma lubasin seda postitust nii kaua aega tagasi ja see pidi tulema superb. Hetkel on kell pool 3 öösel ning ma kirjutan seda enda boyfriendi läpakas, sest tundub et mul on taas unetu öö(mida on juhtunud viimasel ajal päris tihti) Õige postitus peidab ennast minu vanas laptopis, kuis teeme nii et see jääbki sinna. Loodan südamest, et keegi ei võta neid asju liiga isiklikult või ei tunne ennast liiga puudutanuna, see kõik on minu arvamus ja arutelu mis toimus minu peas kui pidin otsustama kas kodu või välismaa koolide poolt/vastu ja asjad millega ma oma otsust põhjendan siiani.


ps! ahja, ning see et eestis pole keegi kulnud midagi sketchbookidest ja muust taolisest ning seda õppesüsteemis sees pole on ka täielik bullshit. UK skechivad 12 aastased noored juba täiega et oma kunstitundide kodutöid ära teha ja on selles ilmselt paremad kui meie tudengid siin, sest siin ei õpetata seda õieti tegema.. ning muidugi ei leidu kvaliteet sketchbooke ka kuskil :S




Ilusat nädalavahtust teile mu armsad ja kohtume juba esmaspäeval! Mina lähen veetma oma nädalavahetust vihmasesse Pärnusse(sest ilmaennustused lubavad vihma ja äikest) ning loodan teidki kohata Moeturul ! Ning kui hakata tegema augustikuu plaane- siis joonistage üks suur lips 14.augusti peale ning kirjutage juurde PÄRNUSSE! miks ja kuidas- seda räägin hiljem ;)