Lase mul olla mina ise

le soundtrack: 




edit: postitus kirjutatud eile õhtul
edit2: Ps! tegemist on VÄGA pika ja sisulise poolest mõttetu postitusega, kuid võimalik et hea igavusepeletajaga. ma olen hoiatanud. 
kisses. 
x 

Lase mul olla mina ise

Võrreldamatu

ka võrrelduna

Kordumatu

ka korratuna

Saladuslik isegi siis

Kui kirjeldan sulle

oma unistusi

ja mälestusi

Kell on 10 õhtul ja ma olen juba voodis, teki all ja täiesti surmväsinud. Olenemata kõigele olen ma väga õnnelik. Ma ei ole õnnelik KOGUAEG, Aga iga hommik kui ma ärkan ja iga õhtu kui ma magama lähen, teen ma seda õnnelikuna olles. See mis vahepeal on.. need on pisiasjad. Ma arvan, et nii peabki üks hea elu välja nägema. Õigesti elatud elu.

Täna sadas terve päev vihma, täiesti hullumeelset paduvihma. Ärge küsige miks, kuid töölt otsustasin ma koju jalutada, mitte metroo või bussiga minna. Nii ma siis kõndisingi 4.3km läbi paduvihma jala, ilma vihmavarjuta ning õhukese suvise nahkjakiga läbimärg nagu kass, kes on täpselt räästa all istunud vägaväga pikalt. Iga normaalne inimene oleks olnud halvas tujus ja pahane ja vihane kõige selle halva peale. Mina kõndisin, kõrvaklapid kõrvas ja süda õnnest tagumas rinnus.

Terve oma vihmase jalutuskäigu mõtlesin ma elust ja endast ja otsustest ja võimalustest. Terve mitte-nii-vihmase jalutuskäigu kodust tööle täna hommikul mõtlesin ma sama. Ma olen maailma kõige suurem analüüsija ever. Ükskõik mida ma ei tee või ei näe- ma analüüsin seda terve igaviku. Kui ma kohtun kellegagi ja see inimene ütleb midagi omapärast või ootamatut või imelikku- ma analüüsin seda lõpmatult. Mu pere pole seda analüüsimis-haigust just maha surunud- iga kord kui ma koju lähen, sattun ma isaga rääkima kõige suvalisematel teemadel ja need vestlused kestavad tunde. Ja tunde. Ja tunde. Kuni ma olen igalepoole hiljaks jäänud ja kõik plaanid untsu ajanud. Eelmine kord alustasime vestlust mu kingade teemal autos ning koju jõudes oli teema juba nii sügavaks läinud ja edasi arenenud,et istusime autos maja ees oma 40 minutit ja rääkisime ja rääkisime ja rääkisime kuni ema tuli ja kutsus meid autost tuppa. Seal jätkasime terve perega.

Aga see kõik oli täiesti ebaoluline vahejutt ning teeme nüüd rewindi ja lähme tagasi teema juurde. Ma ei tea, kui tihti te analüüsite ennast ja oma elu ning vaatate kõigele kriitiliselt, kuid ma soovitan sellega tihedamini tegeleda. Sellist asja ei saa kunagi liiga tihedalt teha. Vahel olen ma kohanud inimesi, kes minu arvates seda üldse ei tee ja siis ma võin sattuda hoogu ning kukkuda nende eest seda tegema. Saate aru, ma olen lihtsalt väga otsekohene ning ei taha ega oska midagi enda sees hoida,ei head ega halba ning see pole üldse hea omadus. Nii ma siis saingi hiljuti tuttavaks noormehega, kes esitas mulle suhteliselt lihtsa, kuid samas keerulise küsimuse kohe esimese asjana- kuidas ma kirjeldaksin ennast ühe lausega. Mina vastasin mõtlemata- ma olen ambitsioonikas ning vastuseks sain sildistava märkuse, et see on kõige feigim/võltsim vastus mida ta kunagi kuulnud on ja ilmselt olen mina ka. Te võite kujutada ette kui kaua ma seda analüüsisin ja mõtlesin, kas see on tõesti see pilt kuidas inimesed mind alguses näevad? Igaljuhul pärast seda tundsin ma end suhteliselt vabalt selleks, et kukkuda hindama inimest keda ma ei teagi/ei tunnegi ja analüüsima tema elu ja maailma. Vale tegu, kuid kuna see isiksus võib-olla mõtle väga tihti nii isiklikel ja võib-olla negatiivsetel teemadl, siis mõjusid minu sõnad väga karmilt ning vastu teiselt poolt midagi ei tulnudki. Ja mina tundsin ennast pärast seda muidugi kohutavalt.Selleks, et selliseid asju ära hoida peab iga inimene tundma iseennast väga hästi. Oma tugevaid külgi ja veel paremini kui enda tugevaid külgi- enda nõrkusi. Ma arvan, et mulle võib pea ükskõik kes öelda ükskõik mida- nii head kui ka väga väga halba ja ma suudan sellest rääkida väga rahulikult ning vaoshoitult. Ma olen lihtsalt kõik variandid mida öelda enne läbi mõelnud, kui mulle jõutakse midagi öeldagi. Vau, see oli päris keeruline mõte mille ma just kirja sain :D ning ma pole kindel kas te mõistate päris täpselt mida ma selle kõige all mõtlen..

Täna oli tegu le Grand-mõtlemisega. Aasta kokkuvõtetega. Tagasi vaatamisega. Te mõtlete, et mis aasta kokkuvõtted? Minu pisikeses maailmas ja peas algab aasta sügisel septembris ning lõppeb juunis. Vahepealsed kaks kuud- le sweet vacation= le dream= mittearvestatav aeg.

Siin ma siis olen. Mu kallis blogi saab varsti kahe aastaseks. Minust on saanud see blogi. Või vastupidi? Vahet ilmselt ei ole. Fakt on see, et pea kaks aastat tagasi poleks ma uskunud, et see pisike blogspot leht saab minu elus nii suure rolli. Ma poleks suutnud elusees uskuda, et mitu tuhat inimest..mitte ainult eestist, aga üle terve maailma istub arvuti taha iga päev, et uurida järgi kas siia on midagi uut postitatud.. Ma jälgin formspringis päris suurt hulka inimesi, paljusid neist ma nii otseselt ei teagi- mäletan RaMist kui nad olid alles vägaväga noored.. Ma ei suuda uskuda oma silmi, kui kellegile esitatakse järjekordne küsimus a la “ kes on su iidol?” või “ kes sind inspireerib?” ja vastuseks öeldakse- Roberta E. Minu jaoks on see midagi täiesti uskumatut ning võib võtta mul isegi pisarad silmi heldematel hetkedel. Kes olen mina? Ma olen sama noor ja roheline, siiani püüdlen et jõuda kuhugi. See, et keegi- kasvõi 1 inimene- vaatab mulle alt ülesse on minu jaoks midagi võimatut, uskumatut. Seda kõike vähem kui kahe aastaga.

Inglismaal olen olnud ma 3 aastat nüüd. Läks 2 aastat aega, et ma suudaksin nimetada Londonit enda koduks. Enne oli mu kodu Tallinn ning ma õppisin Londonis. Nüüd julgen ja suudan ma öelda täiesti rahuliku südamega- ma elan Londonis, siin on mu kodu.

1 aasta. Mis on juhtunud ühe aastaga? Mulle tundub, et kõik. Mulle tundub, et enne ma ei elanudki, et kogu mu elu on koondunud ühte aastasse.. kõik mida ma olen terve elu oodanud, tahtnud ja kartnud. Kui keegi oleks mulle öelnud aasta tagasi, et 2011 aasta mai kuuks oled sa lõpetanud Central St Martinsi Fda kuldtähega, töötanud McQueenis kollektsiooni kallal Sarahiga ja assiseerinud Roksanda Ilincic'is, istunud London fashion Week'il maailma kõige andekamate, ilusamate ja stiilsemate inimestega ühes reas ja vaadanud pealt samasid showsid siis ma poleks osanud teha midagi muud kui lihtsalt naerda. See on olnud fantastiline aasta. Selle aasta jooksul õppisin ma armastama teist inimest rohkem kui iseend ja kõiki maailma asju kokku ning õppisin ka sellest kõigest ilma jääma, haiget saama ja edasi minema. End kokku võtma. Jäin ilma enda parimast sõbrannast, kellega olin aastaid nagu sukk ja saabas, must ja valge koer.. you name it. Ma kohtasin nii palju fantastilisi ja andekaid inimesi- kümneid, sadu.. Mõistsin, et kõik miljon uut tuttavat ei kaalu kunagi ülesse paari lapsepõlve sõpra ning õppisin inimesi, kes on minu ümber hindama veel veel rohkem. Selle aasta jooksul olen ma oma perega muutunud lähedasemaks kui kunagi varem. Kõlab tõelise kliššeena, kuid see on tõsi- ärge laske neid suhteid käest. Ma tean, et seda loevad paljud nö. Teismeelised noored, seepärast ma ütlengi seda. Ma olin kohutav teismeline ning kohati väga vastik oma vanematega, tõeline rebel. I've done it all, name it. Aga üks kord kasvavad kõik suureks ja näevad maailma tõelistes värvides- mina nägin õnneks üsna vara. Minu pere on aidanud mind läbi kõige ja ma ei suudaks olla rohkem tänulikum. Mulle teeb haiget, et maailm on siiani täis inimesi, kes suudavad kirjutada asju nagu “ noh sul vanemad plekivad kõik kinni jah Londonis?” nagu see oleks minu jaoks täiesti tähtsusetu asi. Mu pere on teinud kõik, et olla mulle toeks- nii materiaalses kui emotsionaalses mõttes. Ei ole muret millega ma ei saaks pöörduda oma ema, isa, õe või vanaema poole. Ei ole olemas rõõmu mida ma nendega kohe ei jaga. Ei ole pisaraid mida nad pole suutnud kuivatada. Ja uskuge mind, neid on olnud selle aasta jooksul rohkem kui palju. Nii õnne kui kurbuse omi.

Ma pole õnnelik selle üle milline inimene ma olin võibolla aastaid tagasi, kuid see kes ma olen praegu- ma võin olla uhke enda üle. Mu vanemad võivad olla uhked minu üle. Mu sõbrad võivad olla uhked. Ma arvan, et see on päris tähtis teel selle juurde, et ärgata ja magama minna õnnelikuna. Enesearmastus. Seda olen ma õppinud ka viimase aastaga.

Ma olen loonud endale ENDA kodu nii nagu mina tahan ja mul on olnud võimalus jagada seda kahe inimesega- oma endise kaaslasega ning nüüd Liisaga. Ma mäletan inimesi minevikust ainult parimate mälesustega ja heade sõnadega- see on ka tähtis selleks,et olla tõeliselt õnnelik. Tuleb hoida halvad emotsioonid ja mälestused eemal. Liisa on olnud mulle fantastiline sõber, parem kui ma kunagi oleks osanud oodata. Temast on saanud minu sõber ja perekond ja kodune meelelahutus Londonis üksinda elades ja ma olen talle rohkem kui tänulik selle eest. Ükskõik mida keegi üritab kunagi väita või öelda, milline ta tundub blogi lugedes või mida iganes- ma olen selle inimesega koos veetnud palju vägaväga rõõmsaid hetki ja palju kurbi ja palju kõige tavalisemaid hetki ning ma võin väita,et ta on parem inimene kui paljud meist suudaksid elusees olla.

Ma olen õppinud tegema kompromisse. Need, kes on mind tundnud kaua ja hästi teavad, et mulle meeldib vaielda. Ma ei ütleks,et ÜLEKÕIGE kuid tõesti meeldib väga. Ja ma ei anna kunagi alla. Mu üks parimaid sõbrannasid väga ammusest ajast on Lisett ning ta on täiesti kindlalt üks kõige targemaid ja intelligentsemaid inimesi keda ma oma elus olen kohanud. Seda arvasin ma 8 aastaselt ning täpselt seda sama arvan ma ka nüüd. Temaga võisime me väiksena ja ka veidi vanemana vaielda TUNDE ning ma ei andnud kunagi alla. Ta oli muidugi palju targem ja tema argumendid olid palju paremad ja kindlamad ning enamustel kordadel ma sain aru, et TEGELIKULT pole mul õigus, kuid ma ei andnud alla. Põhimõtte pärast. Kuni üks hetk olin ma nurka surutud ja siis tegin ma mingi dramaatilise žesti( nagu näiteks soola pähe viskamine “ võta oma sool!!” -mäletad seda Lisett?) mis lõpetas selle vaidluse ning enamasti alustas uut.. Nüüd ma (vähemalt ma loodan?) enam selline ei ole ning mõtlen rohkem teistele ning üritan luua kompromisse. Vahel isegi siis kui mul tegelikult ON õigus on targem taganeda ja olukord maha rahustada- vaidlemine, pinged ja halvad läbisaamised inimestega ei ole aega ja närvirakke väärt.

Vau. Ma eelmine kord valetasin- see tuleb maailma pikim postitus. Ma olen eriliselt analüüsimata trükkinud ekraanile kõik oma mõtted elulistel teemadel, mis praeugusel hetkel-neljapäeva õhtul- tunduvad mulle eluliselt tähtsad. Homme ilmselt on see kõik juba minevik.

Ma võiksin jätkata lehekülgede viisi ning trükkida valmis terve raamatu, kuid ma kardan, et selleks on veel liiga vara. Võibolla 40 aasta pärast? Eks me näeme.

Need olid minu tagasivaatavad mõtted ja kuigi mul on mõned nädalad veel Jäänud Roksanda's, ootan ma südame põhjas väga juba nö. Suvevaheaega. Ma ei saa teile lubada, et suvised postiused tulevad täis moodi ja töiseid projekte- pigem täiesti vastupidi.. Ma üritan reisida nii väljaspool eestit, kui ka eestis nii palju kui võimalik. See on midagi, mille jaoks pole mul absoluutselt(loe: kohe üldse) aega olnud viimased aastad oma tiheda kooligraafiku pärast ja kõik vabad vaheajad olen veetnud kodus, tallinnas.. Ma lubasin endale, et kohe Juunis ostan endale suured lõuendid ja võtan londonist kaasa oma värvid ja pintslid ning hakkan taas maalima. Ostan suurel hulgal polaroid filme vaheajaks Tallinnasse kaasa ja jäädvustan kõike ilusat enda ümber. Teen palju maitsvaid toite. See on see mida ma tahan ka teiga jagada..seda kõike” Ma loodan,et sellest tuleb ülivõrdes õnnelik ja puhkust täis suvi ning ma loodan, et te ei jäta mind selle aja jooksul kullad.. Sest ma luban, et see aeg läheb kiiresti ning sügis ja uus aasta tuleb hullumeelsem ja loomingulisem kui kunagi varem. Mina ootan igastahes väga.

ja kas poleks paremat aega kui alustada toidu  osaga kohe praegu?