Last London moments/ #NoNewFriends

Inimsuhted ja elu keerdkäigud on imelikud. Tihtipeale inimesed, kellega sul mingi hetk tundub olevat ühine KÕIK, lahkuvad su mõtetest ja elust sama kiiresti kui nad kunagi on tulnud. Ja siis on need kellega pealtnäha pole midagi ühist. Need kellega kakeldes noorena on sulle käte peale jäänud küünte-kriimustus-armid, kes on sind plätuga vastu pead visanud, keda sina oled soolaga visanud ja kes on sulle koerajunne jalanõude sisse salaja pannud. Somehow, jumal teab kuidas, on nemad just need kes on sinu elus igaveseks. Koos üleskasvamine ja kõige koos kogemine, elu heade ja halbade asjade avastamine ja nendest õppimine on andnud meile samad põhimõtted elus, sarnase backgroundi. Ma mäletan nii selgelt, et 10 aastaste tittedena istusime me RaM kooli buffetis ja rääkisime kuidas 10 aasta pärast elame me kuskil teises maailma otsas ja joome kokteile kõige khuulimates baarides ja käime ülikoolis ja mina õpin moodi ja keegi teine õpib teist või kolmandat asja ja nädalavahetuseti saame me kokku ja kõik on täpselt sama moodi nagu sel samal hetkel seal RaMi buffetis. Või veel paremini. Ja 20 aasta pärast mängivad meie lapsed koos ühteise sünnipäevadel samal ajal kui me arutame igavaid täiskasvanu probleeme.

Guess what? 10 aastat hiljem ja meil on vedanud. Sõprus on sama tugev ja sama ilus ja sama puhas, ühiseid asju on ikka sama vähe ( erialaselt vähemalt. st mina olen neist kõigist kindlasti kõige rumalam ja nemad most likely kõige targemad inimesed keda mul on au tunda) aga meekooke armastame me sama palju kui 10 aastat tagasi RaMi buffetis. Ja sööme neid ka koos. Kahjuks mitte kõik ei ole linna meist vahetanud, kuid paar tükki küll. Ja kui mitte nädalavahertusel koos meekooki süües, siis vähemalt jõuludel kuuske ehtides kõik koos vana kambaga on kõik ikka täpselt sama moodi, täpselt sama hästi kui vanasti!

Siit ka moraal: 1000 uut sõpra pole mitte kunagi paremad kui 1 vana.

Siit viimase Londoni nv pildid, paari kõige lemmikumaga maailmas.

With all my love,

R