Sõprusest, inimestest ja konkurentsist

May 15, 2010

Sõprusest, inimestest ja konkurentsist

Viimastel aastatel olen ma õnneks või õnnetuseks übritsetud olnud kõikvõimalikest erinevatest inimestest, ning see kõik on avanud mu silmad viisidel, mida ma poleks elusees uskunud. Olles pool maailma läbi reisinud ja enda arust palju palju näinud ja kohanud, ei arvanud ma kunagi et.. et noh, on olemas midagi millest ma ei tea midagi ega pole midagi tundnud või kogenud. Naiivne nagu ma olin.

Ma olen veetnud viimased kaks aastat osaliselt kindlasti väga andekate, heade ja tublide inimestega väga erinevatest valdkondadest. Need on inimesed, kes on mind inspireerinud olema sama tubli. Ega alguses ma ei saanud üldse aru mis süsteem on või mida minult tahetakse.

( Viimasteil aastateil olen ma inimesena muutunud aina kinnisemaks ja kinnisemaks sisemiselt, sest nii palju inimesi, sõpru ja sõbrannasid on tulnud ja läinud, ning tihtipeale polegi aru saanud et mida nad oodanud sellest sõprusest või kuidas sind on enda tuleviku heaks ära kasutatud. Kuna ma ARMASTAN uusi tuttvusi ja inimestega suhelda, siis olen ikka sama avameelne ja lõbus edasi, kuid valin väga hoolikalt kelle endale tõeliselt ligi lasen. Enamasti on need kõik väga väga erinevad inimesed, keda ma tunnen väga erinevatest kohtadest ja ilmselt juba aastaid(üle kümne isegi!) ning need kes saabuvad minu ellu praegu, peavad olema ikka väga erilised ja head inimesed ning eks ma üritan neid hoida väga, nii palju kui ma jaksan ja suudan ja saanJInglismaal olemine on lisanud minu elule niii palju värvi ja nii palju erinevaid karaktereid, kellest mõnda ma tahaks kuskil avalikult külaplatsil üles puua ja mõnda tahaks hoida endale elu lõpuniJ))

Eriti kunsti valdkonnas. Sest ega ma ju polnud teinud seda kui tõsist ainet Eestis(ja ega eestis kunsti ja disaini väga tõsiselt võetagi). See kes mind nö rajale aitas oli AD. Üks kõige inspireerivamaid inimesi üldse. Noormees, kes sai teada 15 aastaselt et tal on vähk, kuid kes selle ja kõik kohutavad asjad sellega seoses üle elas, sellest kõigest nii palju jõudu ja energiat leidis ning kellele ma poleks nii valuliku minevikku mitte-mitte kunagi pakkunud siis kui mina teda kohtasin, 19aastaselt. Ta veetis tunde muga kunsti näitustel, rääkis oma disainidest, aitas mind projektidega ja ma vaatasin tema jalgpalli mänge ning imetlesin tema töid, sest see kuidas tema joonistab..see on midagi taolist mida mina polnud oma silmaga varem näinud. Ta viis kokku mind oma inglise getto huudiga ning tutvustas mind oma parima sõbra Jordaniga. Jordan on ka täielik imelaps. Noormees, kes oli alati koolis veidi töntsakam ja armastas(nagu vast peaaegu ida mustanahaline või vähemalt ma ei ole kohanud ühtegi kes ei armasta) rasvast Nando’se kana. Ühel toredal päeval sunniti ta kooli spordipäeval oma rühma eest jooksma ja oh seda imet- Jordan jooksis kõigist teist tuhande ringiga mööda ja sealt sai see kõik alguse. Hetkel on ta üks kõige lootustandvamaid noori Inglise sportlasi ning ühtlasti päris kindlalt jookseb Inglismaa eest sprinti 2012 Londoni olümpial. AD ja Jordanist said minu kõige parimad ja kihvtimad sõbrad väga-väga kiirelt ning mingiks ajaks läksin ma päris nende lainele üle. Nad arvasid, et ma oleks pidanud sündima mustana ning tegelikult, et eks ma sees t olengi. Ja ma tegin kõige kohutavamaid rasssistlike nalju ja nad pidid poolsurnuks ennast naerma. Aeg nendega oli puhas kuld ning ma absoluutselt jumaldan neid päevi kui me kokku saame või rääägime telefonis tunde ja tunde. Nüüd õpin AD Bournemouthis ja järgmine aasta läheb üle LCF’i ilmselt ning Jordan treenib treenib treenib ja võistleb.

Ning muidugi oli ja on siin ka Jazz. Tüdruk, keda ma esimesed nädala aega passisin pmst suu lahti, sest ma arvasin, et ta on lihtsalt niii võrd kihvt, ilus, äge ja rebel. Ning täpselt seda ta ongi olnud. Ta on ilmselt üks kõige suuremaid realiste ja kahe jalaga maa-peal inimesi keda ma tunnen. Niii siiras, aus ja vahest ka väga kriitiline. Me oleme üritanud üksteist pushida nii kuis jaksame- siis kui üks lööb käega, siis teine ikka vingub ja pushib et teisel motivatsioon tagasi tuleks. Tegelikult selle postituse mõte tuligi temalt, võinoh see tunne, et peaks postituse pühendama neile, kes on mind siin aidanud, inspireerinud ning minusse uskunud ja mind aidanud. Jazz tormas enne magamaminekut minu tuppa ning kuna ma olin otsustanud vara magama minna oli tuli juba kustus. Ta tasakesi kikivarvul hiilis voodini, hüppas voodisse, tõmbas mu suure Disney kassi voodi tagant välja ja sosinal äratas mu ülesse. Ta oli vihane ja kuri ja pettunud inimestes ja nende kahepalgelisuses selles kohas ning me arutasime, kuidas keegi muutunud on ja kuidas oleme meie muutunud ning mis meid üleüldse ühendab. Ükskõik mida Jazz ei tee või mis Vogue kaanel ei ole või mis tiitlit ta ei saa..on ta seesama jazz, keda ma kohtasin paar aastat tagasi ning kes viskas kukerpalle koridoris , kellel oli 10000kg sokolaadivaru toas ja kes näomaalinguid tegi endale ja mulle, et pühapäeva lõbusamaks muuta. Kui ta saab oma agendilt kõne, et ta peab 2 h pärast olema lennujaamas ja tal on Benettoni shoot NYC’s ja ta jookseb mu juurde, hüptas ja karjudes, õnnepisarates, on tal silmis see sama säde, mida kohtab suhteliselt vähe. Tõelistelt õnnelike inimeste silmis, kellel on niiii palju unistusi, niii palju tahtmist ja ambitsiooni. Jazz on aidanud leida minus seda samat sädet ja panna paika enda unistused ja leida oma õnne, ning ma ei suuda teda kuangi piisavalt tänada selle eest.

No nii palju erilisi inimesi, kes on mõjutanud, seda kes ma olen või mis ma teen. Alustadest tüdrukust, kes on German-Russian Jew(jah niiii absurd kas pole:D), Judy või Poola nr1 golfineiu Amandaga, lõpetades Mrs.Lamondiga. Mrs L saab kõige rohkem kreditit vast viimase kahe aasta eest. Ulmeline naine, kes on karm, aus ja samas väga hooliv. Olles õppinnud 15 aastat kunstikoolis, olnud kunstnik, disainer, töötanud CSM’is, õpetanud UK kõige tugevamas kunsti college’s on ta lõpuks minu Head of Art Department. Ning kõlagu see nii absurdselt kui tahes, usun ja tean ma, et ta on see inimene, kes on mind õpetanud joonistama. Inglismaale tulles ei teadnud ma värvidest, kunstist, noh MAAILMAST midagi ning ta on avanud mu silmad selllele kõigele ning valmistanud mind ette maailmaks ning suuresti tänu temale olengi ma minemas ST.Martinsisse septembrist, kohta mille kohta ma ütlesin 12 aastaselt, et see on ainukene koht kus ma tahan kunagi veel õppida.

Seal kus leidub tarku, andekaid, ilusaid ja toredaid inimesi on olemas alati neid kes on kadudusest rohelised ning tahavad sulle käkki keerata. Mood, kunst, disain jne on alati milles on kõige rohkem konkurentsi. Võtame kas või ülikoolide applicationid- kingstonisse üritas sisse saada pea 2000 inimest, sisse võeti 100 ringis. St martinsi numrbitest ma ei tahaks isegi hakata rääkima. Mõelge, kui palju on vaja näha vaeva ja kui palju tuleb ise usukuda,et oled parem kui kõik teised. Enesekindlus on kõige võti, KÕIGE ma ütlen. Võtame näiteks need samal need ülikoolide vestlused(või siis ja tööintervjuud)- sinna minnes sisestan ma endale iga kord et ROBERTA SA OLED KÕIGIST PAREM NING SINA VÄÄRID SEDA KOHTA ENAM KUI KEEGI TEINE. Miks? SEST SA OLED PARIM JA KÕIGE ROHKEM VAEVA NÄINUD SELLEGA. Kui sina ise ei usu endasse, siis miks peaks keegi teine uskuma? Sinu tulevane ülemus või kõrgel kohal õppejõud? Ma olen algusest peale aru saanud, et on kaks varianti- kas sa vaatad teiste töösid ja oled OH MY GOD, kõik, lihtsalt KÕIK on paremad ja andekamad kui mina..ja nad teevad siukseid asju mida ma ei oska ja issand...kui andekad nad ikka on! Ma olen suur rasvane 0 nende kõrval! Või siis lähed rahuliku närviga, ei uuri kelleltki midagi ja päri liigselt, süvened enda töösse ning juhul kui tõesti uurid teiste omasid,siis vatad sellise pilguga et otsid teiste portfooliost asju mis sul on aga neil ei ole..või mis neil kehvemad on.

Kadedus ja pahatahtlikus on kaks jubedat asja ning selle aja jooksul siin on sellega ka päris palju kokkupuutumist ei olnud. Ei ole sugugi haruldane see, et kuude pikkused projektid või courseworkid „lähvad kaduma“, et jagad oma überkhuuli ideed kellegagi ja järgmine päev näed kuidas see sama inimene külma närviga räägib sellest õppejõule või tehnikule ning silmagi pilgutamata teeb selle sinu asemel ära. Life is a bitch ning see on fakt. You need to learn how to deal with it or you are kind of fucked.

Olenemata kui väga sa üritad olla SINA ISE ja mitte muutuda, eluline tõde on see et sind muudab kõik mis su ümber on, eriti just inimesed. Kõik oleneb sellest kuidas sa lased end muuta. Mina olen valinud oma tee, ning ükskõik kas mu kõrval seisab maailmailus Jazz, maailmakiire Jordan, maailmaandekas AD, maailmatäpne Amanda, maailmakriitiline mrs L või tuhat maailmakadedat rohelist kadedust..mind paneb see töötama veel paremini, veeel kiiremini, veeel täpselt ja tekitab tunde et tahaks teha rohkem, uhkemalt ja paremini. Kõike.

paari aasta tagune pilt..täitsa beeeebid veel:)