Sketching-sketching 1 2 3
Oh god. its been a week already?
Nädala aega on eelmisest postitusest mööda läinud..ja ma mõtlen ja mõtlen, et mis ma siis teinud selle ajaga olen..ei olegi nagu midagi. Või siis pole piisadavalt palju jõudnud..
Panin UCAS'e lõpuks teele: Kingston, CSM/womenswear & print/, Westminster & LCF it is.
Kingstonist saadeti juba kiri mingile eelreviewle- neil on süsteem millest ma pole veel varem kuulnud. Mingisugune päris huvitav süsteem netis, kuhu ma pean suhteliselt spetsiifilisi asju oma tööst ülesse laadima, nad vaatavad üle ja kui meeldib, siis saan vestlusele..
CSM & LCF vestlused on ka tulekul.. Nii tähtis on portfoolio paika saada. Sel aastal pean kõike uuesti tegema, sest need asjad mis mul eelmine aasta portfoolios olid on juba vanad ja neid ei tohi lisada. Kõik portfoolio peab tulema selle aasta töödest. Kui ma seda kokku panema hakkan, siis ilmselt seletan siin pikemalt mis ja kuidas.
Järgmine esmaspäev või teisipäev on mul kõige tähtsam assessment ja ma pean lõpetama projekte selle tarbeks..nii suur hulk tööd..te ei kujuta ette. Seepärast ma polegi postitanud, kogu energia on lihtsalt muude asjade alla läinud. Ma pole isegi koolis käinud, sest sinna minek ja olemine tundub aja raiskamisena, kui mul on vaja asju lõeptada järgmise nädala hindamiseks.
Ja siis muidugi final projekt: ma pean ise endale välja mõtlema teema/probleemi/projekti, milllega ma tegelen järgmised 3-4 kuud ja millest saab mu lõputöö- Ja seni ma pole suutnud millegi peale tulla. Ma olen kohhuutav otsuste tegija- ma ei suuda valida mitte millegi vahel mitte kunagi.. ja nüüd ma pean valima projekti endale ise? nalja teete? appi. tundke end vabalt ja pakkuge teemasid kullad:)
What else? Pärast assessmenti lendal korraks Tallinnasse, sest mul on vaja sinna asju ära viia ning kooli projektidega seoses on ka lihtsam, kui ma käin korra kodus. Minu rõõmuks langeb see Roosade Kääridega samale ajale...ja roosad käärid.. on põhjus miks ma teen seda mida ma preagu teen!
te ilmselt ei tea, kuid tegelikult minu valdamise all on neli blogi: RobertaE, Roosad Käärid2007 ja kaks isiklikumat blogi. Üks mis on üle 5 aasta vana ja teine veidi noorem. Selleks,et mõista mida mulle roosad käärid tähendavad, oleks ilmselt õige kopida siia postitus aastast 2006.. enjoy!(god, kui naiivne ma siis olin!)
nt alguses jäid pidama selle juurde, kuid nagu näete-muutsin ta pikajuukseliseks-tumedasilmaliseks ära poole pealt.
auk lõigatud, ja lehe teisele poole sama kujutis.
Nädala aega on eelmisest postitusest mööda läinud..ja ma mõtlen ja mõtlen, et mis ma siis teinud selle ajaga olen..ei olegi nagu midagi. Või siis pole piisadavalt palju jõudnud..
Panin UCAS'e lõpuks teele: Kingston, CSM/womenswear & print/, Westminster & LCF it is.
Kingstonist saadeti juba kiri mingile eelreviewle- neil on süsteem millest ma pole veel varem kuulnud. Mingisugune päris huvitav süsteem netis, kuhu ma pean suhteliselt spetsiifilisi asju oma tööst ülesse laadima, nad vaatavad üle ja kui meeldib, siis saan vestlusele..
CSM & LCF vestlused on ka tulekul.. Nii tähtis on portfoolio paika saada. Sel aastal pean kõike uuesti tegema, sest need asjad mis mul eelmine aasta portfoolios olid on juba vanad ja neid ei tohi lisada. Kõik portfoolio peab tulema selle aasta töödest. Kui ma seda kokku panema hakkan, siis ilmselt seletan siin pikemalt mis ja kuidas.
Järgmine esmaspäev või teisipäev on mul kõige tähtsam assessment ja ma pean lõpetama projekte selle tarbeks..nii suur hulk tööd..te ei kujuta ette. Seepärast ma polegi postitanud, kogu energia on lihtsalt muude asjade alla läinud. Ma pole isegi koolis käinud, sest sinna minek ja olemine tundub aja raiskamisena, kui mul on vaja asju lõeptada järgmise nädala hindamiseks.
Ja siis muidugi final projekt: ma pean ise endale välja mõtlema teema/probleemi/projekti, milllega ma tegelen järgmised 3-4 kuud ja millest saab mu lõputöö- Ja seni ma pole suutnud millegi peale tulla. Ma olen kohhuutav otsuste tegija- ma ei suuda valida mitte millegi vahel mitte kunagi.. ja nüüd ma pean valima projekti endale ise? nalja teete? appi. tundke end vabalt ja pakkuge teemasid kullad:)
What else? Pärast assessmenti lendal korraks Tallinnasse, sest mul on vaja sinna asju ära viia ning kooli projektidega seoses on ka lihtsam, kui ma käin korra kodus. Minu rõõmuks langeb see Roosade Kääridega samale ajale...ja roosad käärid.. on põhjus miks ma teen seda mida ma preagu teen!
te ilmselt ei tea, kuid tegelikult minu valdamise all on neli blogi: RobertaE, Roosad Käärid2007 ja kaks isiklikumat blogi. Üks mis on üle 5 aasta vana ja teine veidi noorem. Selleks,et mõista mida mulle roosad käärid tähendavad, oleks ilmselt õige kopida siia postitus aastast 2006.. enjoy!(god, kui naiivne ma siis olin!)
LAUPÄEV, NOVEMBER 25, 2006
i made it.
Mul pole vist kunagi läinud täide ühtegi päris unistust. 5. aastasena soovitud Barbied ja muud ei loe, ma mõtlen selliseid mis on sinust niii kaugel , või nende soovimise ajal vähemalt.
Ma olin siis kolmandas vist, kui oli reedene päev, esimeen Roosade Kääride toimumise aasta, me olime kauem koolis, sest tegime Laurale kinki raamatukogus. Me juba siis joonsitaisme Lisettiga kavandeid ja unistasime nagu väiksed tüdrukud ikka, et meist saaks kuangi suured moekunstnikud. vüi alguses me unistasime sellest et me õmbleks valmis oma enda mõeldud kollektsiooni.
Kui ma nägin esimest korda roosasid kääre, ma teadsin et ma tahan selle kuangi võita. Siit sai alguse mu väike unistus, väike ja täiesti minu südames. Selle tähtust ei mõistnud kaua keegi,mind ei huvitanud,ausalt.
Eelmine aasta ma läksin sinna osalema, enda jaoks. Ei huvitanud ka teised ega keegi muu, ma läksin ja mul läks nii hea meel. See oli enamamt kui ma oleksin osanud oodata.
Nüüüd, aasta 2006, ma valmistusin selleks ette tõeliselt, ma ei meõlnud muust kui sellest. Rahvariide kangad, tikandid, paelad. Hullumaja. Nädal aenne jääda palavikuga 39 haigeks, kohutav.
Ma sain valmis, päev oli super.
Kell 6 koahlejõudes oli paanika- püksid on maas, klassi pole ja mul on reeturist sõbrad. Pealegi paistvaad teiste asajd 54454654 paremad ja mulle tekkib küsimu- mida ma üldse siin teen? Masendus ja allaandmine.
Me tegime ära, ja kergem oli.
žürii otsus. Me kõik oleme seal kardina taga. Jäänud olid 4 viimast võistlejat- kõige tugevamad jah. 2. ja 3. koht oli ära antud. Ma lootsin viimased hetked enda vüidu peale, kudi siis mõtlesin, et mis vahe sel on. Parem loobun kohe, teised olid must üle.Õnnitlne veel teisi ja ootan. Süda löön, kõvemini kui kuangi varem.
' Sellel osavõtjal oli üks tugev trump. Kui ma ütlen selle siis te saate kõik aru. Esimene koht Roosadel Kääridel 2006 läheb ROBERTA EINERIL!'
Täielik juhe ja teadmatus. Kohutava naer. Silmad ei leia lava ja jalad ei kanna. Lavalae jüudes, niiiii palju lilli , nii palju naeru ! Nutvad sõbrad, juubeldav publik. Teile, kes te tulite mu jaoks, keda ma vajasin seal, vaatasin ma silma ning ma tundsin kuidas ma sain juglust. NIII PALJU KINKE JA LILLLI, niipalju ! Kõige sellega mna läskin mööda catwalki ja vaatasin teid, kuidas sa Laura nutsid ja sina Ron olid täielik shokis. Kuidas te teised karjusite ja naersite. Ma vaatasin ja ma ei suutnud uskuda. Mu esimene unistus siin elus täitus. Joovastav tunne. Ma pole seda kuangi varem kogenud. Tahe nutta ja tahe naerda, jalad värisevad ja pea ont äi segadusi. Ja ometi sa tahad et see tunne kestaks ega lõppeks kunagi.
Seisad seal laval, ega suuda seda uskuda. žrii kiidab ja korraldajad kiidavad, õhtujuhid kiidavad. Kõike on liiga palju . Kõik on liiga hea.
Tuled sealt alla, kõik nad jooksevad, õnnitlevad, nutavad, karjuvad ! Mida sa veel sooviada saaks. Su sõbrad on lihtysalt vapustavad. Nad teevad sulle grupihuggisid, tuhandete viiisi. Sa uppud lilledesse. Nad on olemas. Ta tassib su kotti ning on tõeline sõber. Sa naerad ka väiksema asja peale ning sa ei suuda laktagi naermast, sest sa oled tujudega tipus.
see on meeliületav. ja see oli seda vaeva väärt. suur äitähh teile, et te olemas olite, sel imelisel õhtul.
roberta.
Ma olin siis kolmandas vist, kui oli reedene päev, esimeen Roosade Kääride toimumise aasta, me olime kauem koolis, sest tegime Laurale kinki raamatukogus. Me juba siis joonsitaisme Lisettiga kavandeid ja unistasime nagu väiksed tüdrukud ikka, et meist saaks kuangi suured moekunstnikud. vüi alguses me unistasime sellest et me õmbleks valmis oma enda mõeldud kollektsiooni.
Kui ma nägin esimest korda roosasid kääre, ma teadsin et ma tahan selle kuangi võita. Siit sai alguse mu väike unistus, väike ja täiesti minu südames. Selle tähtust ei mõistnud kaua keegi,mind ei huvitanud,ausalt.
Eelmine aasta ma läksin sinna osalema, enda jaoks. Ei huvitanud ka teised ega keegi muu, ma läksin ja mul läks nii hea meel. See oli enamamt kui ma oleksin osanud oodata.
Nüüüd, aasta 2006, ma valmistusin selleks ette tõeliselt, ma ei meõlnud muust kui sellest. Rahvariide kangad, tikandid, paelad. Hullumaja. Nädal aenne jääda palavikuga 39 haigeks, kohutav.
Ma sain valmis, päev oli super.
Kell 6 koahlejõudes oli paanika- püksid on maas, klassi pole ja mul on reeturist sõbrad. Pealegi paistvaad teiste asajd 54454654 paremad ja mulle tekkib küsimu- mida ma üldse siin teen? Masendus ja allaandmine.
Me tegime ära, ja kergem oli.
žürii otsus. Me kõik oleme seal kardina taga. Jäänud olid 4 viimast võistlejat- kõige tugevamad jah. 2. ja 3. koht oli ära antud. Ma lootsin viimased hetked enda vüidu peale, kudi siis mõtlesin, et mis vahe sel on. Parem loobun kohe, teised olid must üle.Õnnitlne veel teisi ja ootan. Süda löön, kõvemini kui kuangi varem.
' Sellel osavõtjal oli üks tugev trump. Kui ma ütlen selle siis te saate kõik aru. Esimene koht Roosadel Kääridel 2006 läheb ROBERTA EINERIL!'
Täielik juhe ja teadmatus. Kohutava naer. Silmad ei leia lava ja jalad ei kanna. Lavalae jüudes, niiiii palju lilli , nii palju naeru ! Nutvad sõbrad, juubeldav publik. Teile, kes te tulite mu jaoks, keda ma vajasin seal, vaatasin ma silma ning ma tundsin kuidas ma sain juglust. NIII PALJU KINKE JA LILLLI, niipalju ! Kõige sellega mna läskin mööda catwalki ja vaatasin teid, kuidas sa Laura nutsid ja sina Ron olid täielik shokis. Kuidas te teised karjusite ja naersite. Ma vaatasin ja ma ei suutnud uskuda. Mu esimene unistus siin elus täitus. Joovastav tunne. Ma pole seda kuangi varem kogenud. Tahe nutta ja tahe naerda, jalad värisevad ja pea ont äi segadusi. Ja ometi sa tahad et see tunne kestaks ega lõppeks kunagi.
Seisad seal laval, ega suuda seda uskuda. žrii kiidab ja korraldajad kiidavad, õhtujuhid kiidavad. Kõike on liiga palju . Kõik on liiga hea.
Tuled sealt alla, kõik nad jooksevad, õnnitlevad, nutavad, karjuvad ! Mida sa veel sooviada saaks. Su sõbrad on lihtysalt vapustavad. Nad teevad sulle grupihuggisid, tuhandete viiisi. Sa uppud lilledesse. Nad on olemas. Ta tassib su kotti ning on tõeline sõber. Sa naerad ka väiksema asja peale ning sa ei suuda laktagi naermast, sest sa oled tujudega tipus.
see on meeliületav. ja see oli seda vaeva väärt. suur äitähh teile, et te olemas olite, sel imelisel õhtul.
roberta.
Vot.. see oli kõigest kooli moeshow ja ma kirjutasin sellest nagu ma oleksin võitnud..god ma ei tea isegi mille. Aga fakt on see, et see tähendas mulle sel hetkel rohkem kui miski muu ja süstis julgust minna edasi. Ja ma läksin. Ja siin ma nüüd olen.
Roosadest kääridest sai nagu minu väike laps, osalesin mitu aastat, võitsin, võtsin korralduse endale peale aasta hiljem, juhtisin õhtut veel üks aasta hiljem, olin züriis.. kuidas ma saaksin minemata jätta? Muidugi ei saaks. Ootan juba nii väga järgmist nädalat. Olen alati oodanud.
Ma loodan, et see annab mulle veelgi jõudu, energiat ja inspiratsiooni ning võibolla tuleb kodus olles ka idee final projecti jaoks?
Samuti on kiiiiresti lähenemas London Fashion Week, mida ma väga ootan juba. Seekord pidin end ümber registreerima, sest sel aastal tegutsen Anne&Stiili all seal ja hetkel ootan confirmationit LFW'lt, et see on okei. nad on venitanud juba suhteliselt pikalt selle vastusega, niiet ma olen juba veidi mures.
Samuti saan endale uue roomie Tallinnast tagasi tulles, mis on eriti tore ja positiivne ning ma arvan, et see kuidas asjad edenevad on paremuse poole.Hahha ja Tagasi tulles saame hakkata plaanima outfite LFW jaoks !
Niiet niimoodi mõeldes, on hunnikute viisi asju, inimesi ja üritusi mida oodata. Ainult, et loodame et mul jätkub energiat kõige selle jaoks!
Lisan lõputuseks pilte mis ma kiiruga TELEFONIGA(jah, sest mu õige objektiiv ssaabub alles homme mu juurde tagasi ja hetkel olen pidanud kasutama üldse Nikoni kaamerat, mis ma koolist võtsin..ja uskuge või mitte, ma EI OSKA sellega pilte teha! see on täielik huumor) tegin eile sketchides. Nii palju on küsitud kuidas ma täpselt mida teen..võibolla see seletab veidi paremini:)
Ahja..ja igaks projektiks pean välja mõtlema uue nö tegelekaskuju-karakteri, kes on täiesti erinev eelmisest ja peegeldab seda projekti. Nii mul ongi kaks paksu kaustikud täis joonistatud ja soditud, katsetades erinevaid tegelaskujusid/modelle.. ja vahest kulub paar tundi et leida õige karakter..kuid vahest võib see võta mitu päeva.
nt alguses jäid pidama selle juurde, kuid nagu näete-muutsin ta pikajuukseliseks-tumedasilmaliseks ära poole pealt.
Comments
Piilun ikka aegaajalt sinu blogisse ja tunnen sinu üle nii suurt rõõmu. Mäletan, kui ma alles teada sain, et sulle meeldib õmmelda ja kui sa esimest korda mõtlesid 'Roosadel kääridel' osaleda. Mäletan kuidas ma sinu juures padjapüürist tahtsin pluusi teha. Igaljuhul loodan, et sul läheb kõik hästi ja saad just sinna ülikooli, kuhu kõige rohkem soovid saada. Ja ma ei kahtlegi, et saad. Sinust kiirgab nii palju positiivsust ja annet on näha kaugele.
Sinu lõputöö projekti idee: Ma võin nüüd väga puusse panna ja väga valesti pakkuda, sest mul ei ole õrna aimugi, mida see endast kujutama peaks, aga mõtlesin, et sul on üks eelis või asi, mida saaksid kindlasti kuidagi huvitavalt rakendada: Ehk midagi seoses McQueeniga.
Hästi palju edu sulle ja päikest ka,
Liisu! :))
UCAS on süsteem/neti leht, mis vahendab üliõpilasi ja ülikoole ja selle kaudu saab ennast registreerida erinevatesse koolidesse:)
Ja moenädalal peab ennast registreerima ja saad valida, kas sa lähed industry,press või buyersi alt. Eelmine kord käisin eraldi kutsetega, mitte press'i alt, niiet seekord pidin ümberregistreerima..sest kui ma kajastan seda kuskil(nagu nt Anne&Stiilis), siis see peab neile teada olema:)
x
R
Alguses hakkan jooksvalt reporteerima anne&stiili facebooki lehel toimuvast, postitama jooksvalt seal olles pilte ja huvitavamaid seiku ning võimaluse korral kirjutan ka ajakirja pikemalt sellest:)
Nagu öeldakse, me ei ole siin maailmas et end leida vaid end luua.
Ära lase end kunagi tühjal-tähjal takistada!
Jätka samas vaimus, tore blogi.