What about me?!

Tänu sellele blogile, olen saanud rohkem "ärahellitatud rikaste vanemate laps" stiilis kommentaare kui oleksin kunagi osanud oodata. Samuti on küsimärgi alla pandud kas ma olen selle kõik mis mul on ikka ära teeninud ning kas ma olen ikka piisavalt tänulik. Või siis pidavat mul olema tough attitude ja olema teistest üle..arvama et olen parem. 

Ma ei kujuta ette, kas neile inimestele, kes nii arvavad, on jäänud mulje, et see kõik on mulle teavast alla sadanud nii, et ma pole pidanud midagi selle jaoks tegema? Ma olen enda silmis teinud kõik, panustanud kogu oma hinge ja meele oma unistustesse ja eesmärkidesse ning tänu sellele loobunud nii paljutest asjadest ning kohe kindlasti pole see olnud mulle lihtne.  Ma võtsin vastu otsuse kodust välja, teise riiki kolida ÜKSINDA täiesti lapsena põhimõtteliselt. Vanuses, kus sõbrad on kogu maailm ja vanemate juuresolek kõigekõige tähtsam. Ning ma jätsin maha kõik hea ja tuttava, mugava elu, sõbrad, pere ning kõik mis mul oli ning pärast pikki läbirääkimisi, palumisi ja pisaraid sain loa minna. üksi. ära. oma unistusi jahtima. Sellega koos lõpetasin ma lapsepõlve ära tunduvalt varem kui oleksin pidanud, kaotasin hulganisti sõpru  ning jäin ilma oma sõprade sünnipäevadest, perekondlikest tähtpäevadest ja kõigest, mis paljude jaoks on täiesti loomulik. Parim asi minu sünnipäeval võis olla oli õigel ajal kohale jõudnud lillekimp vanematelt(väga harv nähtus kusjuures see õigel ajal pakkide saabumine) ning feissbuuk täis emotsioonituid "palju õnne" kirju. 

Ma ei taha isegi meenutada mitu miljonit korda on mus võimust võtnud emotsioon jätta-kõik-nii-nagu-on-ja-koju-tulla(ning uskuge mind.. mu pere ja sõbrad oleksid mind kahe käega vastu võtnud) kuid siis alati olen üritanud endale meenutada, kui väga ma seda kõike tahan ja miks ma seda teen.

Ma armastan reisida. Armastan ilmselt rohkem kui midagi muud, kuid kahjuks pole mul viimastel aastatel olnud võimalust ühtegi puhkust ette võtta- ühedki korralikumad koolivaheajad pole sobinud mu perele-sõpradele ning need korrad kui mu pere on näiteks sõitnud maailma kultuure kogema, olen mina pidanud vastu võtma rasked otsused- iga kord koju/kooli jääma et õppida-õppida-õppida. Aga enne seda, thank god, mul on olnud võimalik reisida, näha maailma ilu, näha vaesust ja rikkust- see kõik on õpetanud mind, avanud mu silmi ning näidanud asjade erinevaid külgi.

Ning nüüd, kui tundub, et ..its all kind of happening pingutan ja rabelen ennast kasvõi tükkideks. Täiesti normaalne päev on 8 hommikul-4:30 CSM'is kool ning kella viiest kuni kella 12-1ni öösel McQueen ning siis koju õppima, vägaväga hilja öösel magama, selleks et ärgata hommikul ülesse ja samamoodi päeval lasta minna. Mul ei ole aega millekski muuks ning isegi kui oleks, siis ma kardan, et mul ei oleks energiat.

Ma ei saa absoluutselt aru, miks osad inimesed toovad ülesse teemasid seotud minu vanematega või rahaga..see blogi on minust. see blogi olen mina. See blogi on kõige lähedasem asi MINULE. Ma ei väidagi, et mul ei ole vedanud. Ma olen sellesmõttes sündinud õnne tähe all, et mul on nii toetav ja hea pere ning mul on olemas võimalused teha seda mida hing ihaldab. Mul ei ole kunagi millestki puudu olnud, kuid samas, mu elus pole olnud asju mida ma tegelikult ei vaja. Mu vanemad on panustanud kogu oma elu, aja ning hinge sellesse, et ma saaksin püüelda millegi suurema,parema ja ilusama poole.Kui palju on küsitud, kas ma oleks sama kaugel kui mul seda kõike poleks? Vastan kindlalt JAH. Mu unistus oleks sama suur, mu soov seda saavutada veel suurem ning ilmselt oskust pliiatsit käes hoida ja loominguliselt mõelda osta ei saa. Need kes on väitnud et CSM või misiganes UAL'i kooli(a la Liisa LCF'i) on võimalik end sisse osta, on rumalad. Maailm on täis rikkaid inimesi, kuid nendes koolides ei ole rikkad, on ainult andekad. Ma tunnen seda imelist vaibi, imetlen ümbritsevate inimeste töid ning kuulan nende mõtteid suu lahti iga päev. 

Tänu sellele kõigele olen õppinud hoidma kõike kallist ja lähedast, valima enda ümber ainult häid ja sooje inimesi nii hingelt kui meelelt. Olen õppinud hoidma kodu ja armastama oma peret, igatsema väikseid asju ning unistama väga suurelt. 

Keegi küsis, et kas ma hindan seda kõike piisavalt? Küsige veel. Ma hindan ja hoian sellest kõigest mis mul on kahe käege kinni. Ma olen vaeva näinud aastaid ning ilmselt ootab mind ees veel rohkem raskusi ja pingutusi, kuid ma olen iga viimse kui asja üle nii õnnelik. Ma eelistan mitte mõelda sellele vaevale ja neile loobumistele, sest rohkelt tänu neile asjadele olen ma leidnud nii palju erilisi ja häid inimesi enda eluteel, kogenud ja näinud nii palju ilusaid asju. Need on need hetked mida ma hoian endaga kogu aeg.

Miks ma seda kirjutan? Sest ma hoolin. Ma tõesti hoolin. Nagu ma juba ütlesin- see blogi on kõige lähedasem asi minule, kõige isiklikum asi mis mul on. See on minu elu, minu feilimiste ja saavutuste peegel, minu eesmärkide kogu ning mulle loeb see et mind mõistetakse.

With all my love,

R

(ja palju ilusaid hetki ja häid inimesi- loodan et te ei pahanda mu kallid)

 ppisi-Roberta